Anneli Kannus: linnaeelarvest – valikutega või valikuteta

Anneli Kannus Foto: Madis Veltman

Me tahame ilusat, toimivat, tegusat, puhast ja innovatiivset linna. Samal ajal tahame ka võrdseid võimalusi, õnnelikke inimesi, palju lapsi ja helget vanaduspõlve. Reaalsuses peame arvestama, et kõikide soovide täitmiseks meil ei jätku raha, ei linnas ega riigis.

Ajad on keerulised, kõigil. Seetõttu on eriti kummaline hoida kokku kõige haavatavamate pealt, nagu näiteks statsionaarse õendusabi omaosalus või laste vältimatu abi visiiditasu. Muidugi on tore, et «vajaduspõhiselt on võimalik ikka toetuseid saada», või viis eurot võib tunduda abilinnapeale väike raha. Kuid alati nii see pole. Pealgi, kas tõesti on tervishoid- ja sotsiaalvaldkond just see koht, kust kärpida üle poole miljoni euro? Tõsi, osa tegevusi on ümber korraldatud ja mõni riigi poolt kaetud, kuid mitte kõik kokkutõmmatud read.

Näiteks linnapea ja abilinnapeade autohüvitise asemel saaks katta laste vältimatu abi visiiditasu või linnavalitsuse palgatõusu ärajätmisel katta kulud näiteks neil, kes statsionaarse õendusabi osakonnas üle kahe nädala olema peavad. Statsionaarse õendusabi omaosaluse päeva maksumus on juba 19,03 eurot ja ravijuhtude arv kasvab. Hooldajate eest sotsiaalmaksu tasumisest saadav kokkuhoid on eelarves 47 000 eurot, väidetavalt käivad kõik tööl ehk ravikindlustusest ilma ei jää, kuid mis see siis on – stipendium puudega lapse hooldajale?