Jens Raavik: kuidas riik saatis pildid minu kaheaastasest pojast suvalisele inimesele

Haapsallu saadetud ümbriku kõhule on löödud Tartu jaotuskeskuse tempel 8. juuni kuupäevaga, kiri jõudis kohale aga alles oktoobri lõpus. Foto: Erakogu

Ajalehes töötava ajakirjanikuna olen meie riigi postiteenustes juba mõnda aega pettunud olnud, sest probleemid kojukandega ja teenuste kallinemine ei meelita lugejaid enne hommikukohvi haaramist postkasti juurde jalutama. Ent uue taseme saavutas postiettevõte tavakirjade kojukandega, kui mu vanatädile saadetud kiri jõudis Tartust Haapsallu pea viie kuuga. Abikaasa pani juuni algul kirja koos meie lapse fotodega teele ning sai oktoobri lõpus üllatava telefonikõne minu vanatädilt, kes teda kirja eest tänada soovis. Selleks ajaks oli kiri jõudnud meelestki minna.

Kui juhtunust Omnivat teavitasin, ei tulnud ettevõtte esindajail vist mõtetki, et võib-olla võiks kirjatuvi piinlikult pikale veninud tööotsa pärast vabandust paluda. Oma protestikirjale sain vastuseks, et vaja oleks ka fotot ümbrikust. Palusin siis eakatel sugulastel kuidagi mulle see pilt korraldada ja siis selgus, et ümbrikule kleebitud postmargilt puudub tempel – margiga saaks saata veel teisegi kirja. Sain vaid võrdlemisi lakoonilise selgituse vastuse inimliku eksimuse kohta, mida õnneks esinevat väga harva.

«Kuigi lihtkirja teekonda on tagantjärele üsna keeruline kontrollida, siis võime eeldada, et kiri sai ekslikult valele aadressile viidud. Fotol on näha, et maja numbrile on ring ümber tõmmatud. Seda võis teha heatahtlik naaber, kes omal käel ja võimalik, et alles oktoobris selle kirja õigele aadressile viis. Või siis tagastas see inimene, kes ekslikult kirja sai, selle postkontorisse, kust see siis õigele aadressile toimetati. Loodan, ei aitasin müsteeriumit lahendada,» seisis Omniva meediasuhete juhi Reelika Lepa vastuses.