«Ühel õhtul ta ütles, et lõikab mul une pealt kõri läbi.» Koduse terrori ohver ei ole alati naine, see võib olla mees (1)
6. detsember 2023, 07:13
Ma ei ole kindel, kas ma päriselt ohus olin, aga hirmu oma elu ja tervise pärast olen abielus olles tundnud küll, räägib doktorikraadiga mees, nüüdseks ammu lahutatud ja uues kooselus. Üksikasjadesse ei lasku.
«Nagu umbrohu olen ma pidanud endast välja kiskuma selle heausksuse ja naiivsuse ning terve maailmavaate ümber vorpima,» lausub kolmekümnendates üksikisa, kes on oma laste ema hirmuvalitsuse tõttu muutnud nii karjääri kui ka elukohta. «See trauma jääb varjutama tervet mu elu. Iga uue tutvuse filtreerin nüüd paaniliselt läbi, et avastada märke võimalikest hälvetest.»
Seks oli üks asi, kus ta jagas ära võimaluse mulle koht kätte näidata, ütleb kolmas mees, kirjeldades karisid täis kooselu, kust vaevaga välja rabeles. Nüüd, lähenedes kuuekümnele, elab üksinda, hoolitseb eaka ema eest. «Aga ma armastasin teda!» sõnab ta.
Nad kõik on lähisuhtevägivalla ohvrid. Mehed, kes on saanud kodus peksa, kannatanud vaimse terrori all. Esimene paotas vaid ust ning lükkas halvad mälestused kappi tagasi. Teine ja kolmas olid nõus rääkima.
1. lugu. Elu nihkus paigast
Kui inimene tuleb katkisest lapsepõlvest, ei tee miski seal juhtunut olematuks ning täiskasvanueas võivad saada kannatajaiks ka ta enda lähedased. Nii arvab üksikisa, püüdes leida mingit pidepunkti, mis aitaks põhjendada ta laste ema käitumist.
Kuigi kõik algas rahulikult ja üsnagi hästi, liikus tasakaal vähehaaval paigast. «Need ei olnud tal tavalised tujude kõikumised ega argieluga mitte hakkama saamised,» alustab mees. «Kõik ta soovid ja ideed muutusid pikkamööda aina rohkem teisi inimesi mitte arvestavaiks ning lõpuks ka kõiki piire ületavaiks.»
Kui algul pakkus naise toetamine ning tema heaolu eest seismine mehele rõõmu ja pinget, tekitades uhke ja rahuloleva tunde, siis lõpuks ei jõudnud ta teise absurdsete nõudmistega enam sammu pidada, eriti väikeste laste kõrvalt. Näiteks ajal, mil tuli hakata lapsi magama sättima, oli naise soov kogu perega kaubanduskeskusesse minna. Või siis, olles autoga päevalõpu liiklusummikus, sai mees telefonikõne, milles naine käskis mehel silmapilk kodus olla, sest laps läks paljalt õue ja ootab ning tal on külm!
Suurenev pere nõudis aina rohkem tööd, milleks laste emal puudus valmisolek, ning ühel päeval leidis mees end tervet perevankrit üksi vedavat. Naise väljapääsuks sai aga täiesti varajamatu soov veeta aega oma silmarõõmust sõbraga, kellele kulus tähelepanu kaugelt rohkem kui lastele. Naine võis lahkuda kodunt suvalisel ajal teadmata ajaks, kasutada lastetoetustest kogutud raha ning jätta mehe lastega üksi, sundides teda nii katkestama palgatööd ja kokkuleppeid.
Päevadel, mil naine kodus viibis, tegeles ta lastega aina vähem. Ta justkui polnudki enam abikaasa ja ema, vaid pigem korterikaaslane, kes muutus ülejäänud perele koormaks. Šoppamishullus, sealhulgas soov teha kalleid kingitusi sõbrale, pidev huvi igasugu juukse-, küüne- ja ripsmepikenduste vastu ning uus kinnisidee – tätoveeringud.
Naine oskas olla väga veenev, kui karjus: «Ma teen endale viga ja kutsun politsei. Ma väidan, et sa vägistasid mind!»
Kui rahulikud vestlused enam ei aidanud, hakkas mees rääkima võimalikust lahkuminekust. Korraga ilmnes, et naisel ei olnud lood sõbraga arenenud loodetud suunas, ning siis käivitus kodune terror. Et meest kinni hoida, haaras naine võitlusesse lapsed. «Issi ei armasta teid, issi tahab teie juurest ära minna!» korrutas ta.
Pärast seda hakkas naine hirmutama, et võtab lapsed ja kaob nendega teise riiki nii, et mees ei näe neid enam kunagi.
Ühel hilisõhtul avastas mees eest tühja magamistoa, kust pisim oli ööunest kaasa haaratud, ning mõlemad kadunud. Järgnes mitu tundi täielikku teadmatust, vaimusilmas kõige jubedamad stsenaariumid.
Kõik, mis ta varem oli oma naisele usaldanud, isiklikud hirmud ja saladused, sai naise käes relvaks. Ta oskas osavalt öelda salvavaid lauseid, andes märku, et on kõigeks võimeline. Naine otsekui eskaleeris kaost, sest see andis talle võimu ja nii tundis ta end olukorda kontrollivat. Ta oli väga veenev, kui karjus: «Ma teen endale viga ja kutsun politsei. Ma väidan, et sa vägistasid mind!»
Kodune elu tähendas ka asjade lõhkumist, ähvardust ühised pildid põlema panna, mehe lähedaste elu rikkuda. Korra sai mees hoobi näkku ajal, mil hoidis pere pisimat süles. Hea relv oli ka laadija juhe, mida võis piitsana kasutada. Või siis mehe tööarvuti, mille naine tõstis kõrgele õhku ja ähvardas puruks visata, et saada oma tahtmisi.
«Ühel õhtul ütles isegi, et lõikab mul une pealt kõri läbi,» meenutab mees. «Ma päriselt ka kartsin oma elu pärast. Enne seda oli ta mu telefoni välja lülitanud ja ära peitnud.»
Naise eesmärk võiski olla kakluse provotseerimine, usub mees, kes teadis, et hetkel, mil ta lööb vastu, on ta kaotanud. Ühiskonna hukkamõist on niisuguses olukorras kiire kujunema, sest kes usuks meest?
Hirm kuhugi pöörduda oli üldse suur. Tuli olla äärmiselt ettevaatlik, kellele ja kuidas kurta, sest laste ema oskas end sekundiga nutvaks ohvriks mängida ükskõik kelle ees. «Mind päästis lõpuks koostöö lastekaitsespetsialistidega, kes juhtusid olema professionaalsed, nägid naise manipuleerimisoskuse läbi ning aitasid ka pere lahkukolimist korraldada,» ütleb mees.
Nüüd, viis aastat hiljem, tunneb naine oma laste vastu huvi vähe. Külastab neid või võtab nad enda poole mõned korrad aastas.
2. lugu. Salvamine ja armukadedus
Ma olen nii palju asju oma mälust ära kustutanud, alustab järgmine mees, otsides sõnu, millega kirjeldada inimest, kellega ta mitu aastat koos elas. See naine suutis kiiresti üles leida oma partneri nõrgad kohad. Ja kas siis võimuihast või millestki muust, püüdis ta neid kohti ära kasutades teist inimest alavääristada.
Seks oli üks asi.
«Mul oli püsisuhtes olnud pikk paus ja üks mu kehaosa näis olevat ära unustanud, et tal peale vee välja viskamise ja ilusasti rippumise on ka mingi kolmas funktsioon,» räägib mees. «Tõenäoliselt aitasid sellele kaasa mu mitte kõige tervislikumad eluviisid ... Niisiis mehena ma kuigi töökorras polnud.»
Edasi räägib, kuidas ta asus hoolega meestearstide vahet traavima. Neelas kahe suupoolega Viagrat, Cialist ja muid turgutavaid pille. Tablettidest oli abi, aga lühikest aega. Terveks saamine tahtis siiski palju põhjalikumat tööd iseendaga ja rohkem aega, mida naine ei jõudnud aga ära oodata.
«Võib-olla korraks ta siiski mõistis midagi, kui ma ta meestearsti juurde ükskord kaasa võtsin. Aga ainult korraks,» ohkab mees. «Ikkagi ei päästnud see mind võrdlustest tema eelmiste partneritega, keda tal näis olevat rohkem olnud kui minul. Hästi ei mõjunud nähvamine, et mehekohustust tuleb ikka täita! Kui naudingust tehakse kohustus, siis head nahka sellest ei tule.»
Kui oli võimalus teravalt torgata, siis seda ta ka tegi. Näiteks vahel diivanil teleka ees, mil nad vaatasid mõnd avameelsemat filmi. «Assa, kui äge riist sellel mehel on!» kiljatas naine. «Vaat nii tehakse naistega, aga sina ju ei oska!»
Samas kahtlustas naine oma meest suhetes vist kõigi teiste maailma naistega ning nõudis, et ükskõik kuhu teisel tarvis minna on, peab tema kaasas olema. «Käisimegi. Spordivõistlustel ja teatris ja väljas söömas,» sõnab mees.
Aga naine tahtis viibida ka näiteks mehe tööalastel väljasõitudel ja seminaridel. Või siis tegi ilmatu skandaali, kui mees üksi läks. «Näiteks ühe mu õppejõu pensionile saatmisele, mis koosnes loengust ja meie kursuse kogunemisest päevasel ajal,» meenutab mees. «Seal ei olnud temaga mingit seost ja tal polnuks seal mitte kui midagi teha. Põhjendus oli: ma tean küll, mis sellistel üritustel tehakse! Vahel valetasin, et olen haige, ja jätsin ka ise minemata, kui kuhugi kutsuti.»
Vahel vaatasid nad mõnd avameelsemat filmi. «Assa, kui äge riist sel mehel on!» kiljatas naine. «Vaat nii tehakse naistega, aga sina ju ei oska!»
Või kui nad koos olid ja mees kellegi teise naissoost inimesega kuskil veidigi juttu puhuma jäi, oli hiljem tüli majas. Vahel tekkis pahandus ka absurdsest olukorrast, mil mees jäi midagi vaatama, aga samas kandis juhtus õnnetuseks ka keegi naine seisma.
Aeg-ajalt sadas naiselt ähvardusi, et ta teeb kõik tagasi. Küsimusele, mille eest tagasi, kõlas vastus: «Niikuinii millalgi teed midagi!»
«Kui ta eriti tigedaks läks, siis olin ma tema sõnul lits mees ja impotent,» lisab mees. «Kuidas need kaks asja kokku käivad, ei tea ... Ma olin temaga ajuti püsti hädas, aga ma armastasin teda. Ja nagu ta mulle vastas – siis armastan mina sind ka, rõhuga sõnal «siis». Nagu oleks see vastutulek.»
Nüüd, tagantjärele leiab mees, et tõenäoliselt klammerdus ta millegi külge, mida tal ammu polnud olnud. Püüdis kodurahu huvides kõik ära kannatada. Ilusamate aegade nimel. Neid ilusaid aegu ju oli. Vahel on ta mõelnud, et võib-olla oli naisele keegi kunagi nii kõvasti haiget teinud, et see oligi kui üks suur kibestunud kättemaks. Aga vale mehe kraesse.
«Kord, kui mu mõõt juba täis oli, õnnestus tal mind ikkagi tagasi nutta,» ütleb mees. Mehel olid asjad kokku pakitud ja üürikortergi valmis vaadatud ning nad pidid saama linnas veel viimast korda kokku, et TV-pakett ümber vormistada. «Pärast seda me saime hästi läbi täpselt nädal aega ...» on kokkuvõte lühike.
Inimpsüühikas on «hallid» ja suisa «mustad» alad
Minu vastuvõtul käib iga nädal mehi, kelle terviseprobleemide üks lähtepõhjusi on vaimne, pisut harvem ka füüsiline koduvägivald. Nimetan seda lähisuhtevägivallaks, sest kodu mõiste on samuti muutustes.
Julgen arvata, et kui teatud isiksushäired või -eripärad kõrvale jätta, siis on või vähemalt muutub lähisuhtevägivald ajas enamasti kahepoolseks. Siin näen ma väga olulist kohta õigeaegsel perenõustamisel, millega saab vägivallaprotsesse peatada ja ehk ka tagasi pöörata.
Olen kohanud mehi, kes on lähisuhtevägivalla tõttu oma varasemast suhtest ära põgenenud, kuid nüüd igatsevad nad seda suhet tagasi, sest uues turvalises kooselus jääb midagi puudu. Inimpsüühikas lihtsalt on nii «hallid» kui ka suisa «mustad» alad, millest eelistatakse avalikult mitte rääkida ja sageli mitte mõtelda. Seega on lähisuhtevägivald minu vaates märksa mitmekülgsem ja keerukam teema, kui seda ühiskonnas tavapäraselt esitatakse.
Peab aktsepteerima sedagi, et enamikul juhtudel on naispool verbaalselt ja mees füüsiliselt võimekam. Kui lisada siia hinnanguandjate peades endiselt valitsevad soolised stereotüübid, siis on soolised eripärad juhtude dokumenteerimises hästi mõistetavad. Muidugi juhul, kui seda üldse soovitakse mõista.
Meeste tajutud ja veelgi enam mittetajutud, kuid tervist mõjutava lähisuhtevägivalla eripärana näen suhetes ka seksuaalseid manipuleerimismudeleid. Meil on subkultuure, kus füüsiline vägivald mehe suhtes, kui mees on ületanud teatud mitteformaalseid piire, on üldiselt aktsepteeritud ja seega mitteraporteeritav.
Kuna pole olemas ühest isiksusetüüpi, kes selgelt ja tavalisest rohkem võiks lähisuhtevägivalla ohvriks sattuda, võib üheks soodustavaks teguriks kujuneda see, et kokku elavad kaks väga keevalise iseloomuga inimest. Paljudel juhtudel kasutatakse ära aga lihtsalt teise poole «ohutust» ehk rahumeelsust ja leplikkust.
Meestearst Margus Punab
Nõrkust ei peeta evolutsioonis isaste ehteks
Eluviis, kus isane ja emane partner jäävad pärast paaritumist kokku järglasi hooldama, on loomariigis üliharuldane. Peale mõne muu erandi esineb seda vaid lindudel ja üksikutel imetajatel, peamiselt kiskjate, näriliste ja primaatide seas, sealhulgas inimestel.
Need on liigid, kelle vastsündinud on mingil põhjusel sedavõrd abitud ja vajavad ellujäämiseks nõnda palju hoolitsust, et üks vanem ei tuleks selle ülesandega toime. Kui isane piirduks vaid viljastamise lõbuga nagu enamik isaseid loomariigis ega jääks emasele appi, ei kanduks ka tema geenid edasi ning ta sugu sureks välja.
Selleks, et kaks väga erinevat indiviidi suudaksid teineteise eripärasusi järglaste nimel pikemat aega taluda, on evolutsioon lisaks sugukirele kujundanud välja neurofüsioloogilise kohastumuse – pikemaajalise vastastikuse kiindumuse. Inimese puhul kutsutakse seda armastuseks. Armastus ei ole seega mitte midagi endastmõistetavat ega müstilist, kuigi asjaosalistele endile võib nii näida ja peabki näima. See on kindla otstarbega kohastumus, mis vajab kestmiseks pidevalt toitu alateadlikust sisetundest, et isegi hoolimata ajutistest arusaamatustest sujub elu just selle partneriga kokkuvõttes märksa õnnelikumalt kui ilma temata.
Lindudel ja teistel paarabielulistel loomadel sõltub paarisuhte püsivus ja isaspoole osalemine järglaste hooldamises mõneti sellest, milline on konkreetne elukeskkond. Väga heades tingimustes, kus emane saab järglastega ise hakkama, kipub isase motivatsioon vanemlikku hoolt osutada nõrgaks jääma. Isasloomade sellisel käitumisel on kindlad evolutsioonilised põhjused, mis ulatuvad miljardi aasta taha. Ka inimene allub samale ürgsele loodusseadusele.
Erinevalt minevikuühiskondadest on tänapäeva rikaste ühiskondade probleem järgmine. Tänu üldisele jõukusele ja sotsiaalsüsteemile saavad naised oma ühe-kahe lapse – rohkem polegi vaja, sest laste suremus on tänapäeval pea olematu – üleskasvatamisega üksindagi hakkama. Seepärast ei taju paljud mehed, et nad perekonnale hädavajalikud oleksid. Nende armastus mureneb ja mõtted võivad suunduda muudele radadele. Paljud naised omakorda ei tunneta selsamal põhjusel enam tugevat vajadust leppida oma partneri kõigi «inimlike» iseärasustega.
Halvemal juhul viibki see vägivallani, sageli mõlema partneri poolt.
Emassugupoolt ei maksa pidada a priori pühakuks. Neil liikidel, kelle emane on isasest suurem, nagu näiteks putukail ja ämblikuil, peavad isased olema väljavalitule lähenemisel üpris ettevaatlikud. Arvatavasti on paljud lugejad kuulnud isasämbliku eludilemmast: kuidas pääseda ihaldusväärse ämblikuneiuga paarituma nii, et viimane teda pruukostiks ei haukaks.
Inimestel paistab rohkem välja naistevastane vägivald, sest meeste kui enamasti suuremate ja tugevamate poolt kipub see olema ka füüsilisem. Ja samas, kui mõned mehed ise naiselt klohmida või näägutada saavad, püüavad nad seda enamasti varjata, sest nõrkust ei ole läbi evolutsiooniliste aegade peetud isasloomade ehteks.
Bioloog Raivo Mänd
Vägivalda ei õigusta miski, isegi mitte armastus
Küsimuseks jääb, kas vägivaldset suhet taluma pidav mees saab aru, kui hull see olukord on. Ja kas ta tahab midagi ette võtta.
«Ei ole vahet, kas ohver on mees või naine, abi peab saama igaüks,» ütleb naiste tugi- ja teabekeskuse juht Pille Tsopp-Pagan. Naiste tugikeskusesse on helistanud mehedki või siis nende sõbrannad ja palunud abi. Praegu on keskuse nõustamisel kaks meest.
Kus on meeste tugikeskus? «Kui mehed tunnevad, et seda on vaja, siis mehed selle paiga ka loovad,» vastab Pille Tsopp-Pagan. «Naiste tugikeskused tekkisid reaalsest vajadusest juba 2002. aastal. Kunagi on olnud ka meeste varjupaik, aga ilmselt tegevuse puuduse tõttu see suleti.»
Kriisitelefon
Ohvriabi kriisitelefoni numbrit 116 006 on võimalik meelde jätta nagu luuletust. Üks-üks-kuus, null-null-kuus! Novembri viimaste päevade seisuga on sel aastal sinna helistatud 13 166 korda, neist lähisuhtevägivallaga seotud meeste kõnesid on olnud 98.
Meestest pöördujaid on vähe. Miks? «Seda on keeruline üheselt selgitada,» kostab sotsiaalkindlustusameti ohvriabi põhiteenuse juht Lenne Indo. «Halvast suhtest, eriti vaimse vägivalla korral, on väljatulek keeruline. Probleemi tunnistamisest abi küsimise ja konkreetsete sammude astumiseni läheb inimestel paratamatult aega.»
Lenne Indo osutab ka soorollidele – mehelikkust seostatakse sageli just üksinda hakkama saamise ja igal juhul vastupidamisega. «Naistega võrreldes võib meestel olla palju raskem probleeme tunnistada ning vägivalda märgata,» lisab ta.
On ääretult oluline, et inimesed julgeksid sel teemal valjemini rääkida. Mida rohkem vägivalda ära tuntakse, seda kiiremini jõuab abi hädasolijani.
Lenne Indo selgitab veel, et ohvriabiga ühenduse võtmine ei kohusta millekski. Oma muret saab jagada ka kirja teel või veebivestluses, kui toksida arvuti aadressribale palunabi.ee. Kõigil juhtudel kuulavad inimese ära kogenud spetsialistid. Sotsiaalkindlustusameti piirkondlike ohvriabi töötajatega on võimalus ka näost näkku kohtuda.
Võitle, põgene või tardu
Suure osa paariteraapiaid algatab mees, ütleb kliinilise psühholoogi ja pereterapeudi Teele Reiljani kogemus.
«Mehed on vahel naistest teadlikumadki,» põhjendab ta. «Kui noorel paaril on üles kerkinud esimesed probleemid, millega eos tegelda, siis sagedasti ütlevad seda mehed, et nüüd lähme ja tegeleme. Neil ei ole mingit valehäbi käia paarinõustamisel.»
Aga agressiivsed suhted? Kas mees on loomult sõjakam kui naine?
«Ka naised võivad olla agressiivsed, kui emotsioon võimust võtab ja katus pealt ära sõidab,» vastab Teele Reiljan, osutades sellele, et loodus on andnud kõigile olendeile kriitilises olukorras toimetulekuks kolm tõhusat viisi: võitle, põgene või tardu.
Inimenegi oskab rünnata, kas siis verbaalselt või füüsiliselt. Või põgeneda, see tähendab pöörab selja, läheb teise tuppa või lahkub kodust. Või mängib surnut – on täiesti tuim ja ükskõikne.
«Kui naised tunnevad end ebameeldivas olukorras olevat, ründavad nad täpselt samamoodi nagu mehed,» räägib Teele Reiljan. Ning selgitab, kuidas aju mõtlev osa võib kaotada oma jõu ning laseb pinnale instinktid ja emotsioonid, mis on välja arenenud väga varases evolutsioonis. Ühtlasi on see aju kõige ebaintelligentsem osa.
Jutt käib impulsiivsusest. See ei ole seotud päritolu, jõukuse ega haridusega. Impulsiivsus on isiksuse omadus, mida mõjutab lapsepõlv, teataval määral ka geenid.
Kõik inimesed ärrituvad, aga see ei tähenda, et nad kõik haaraksid panni või noa järele. Määrav on, kui kiiresti saab inimene oma käitumise üle kontrolli tagasi.
Eesmärk ei pea olema paarisuhe iga hinna eest kokku lappida. Vahel on ka ühe poole jõustamine oluline, et ta suudaks midagi otsustada.
Kuidas või millega pereterapeut aitab? «Me saame nähtavale tuua, mis toimub, ja anda sellele nime. Et see on vägivald,» vastab Teele Reiljan. «Kui vägivallatseja seda samuti tunnistab, siis on paariteraapiaga võimalik alustada, abi vajavad ju mõlemad.»
Vägivallatseja probleem on, et ta ei oska ilma vägivallata toime tulla, ning ohvri probleem on, et ta enesekindlust ja väärikust on pidevalt alla surutatud, tal ei ole enam jõudu vastu astuda ega ära minna. Ta usub, et on väärtusetu.
Neist tundeist saab terapeut aidata inimestel välja tulla küll. Eesmärk ei ole paar iga hinna eest kokku lappida, eesmärk on aidata kahel poolel turvalises keskkonnas teineteisega rääkida. Vahel on ka ühe poole jõustamine oluline, et ta suudaks midagi otsustada.
Teele Reiljan on nõus, et sotsiaalsest aspektist võib mehel olla vägivallaohvrina keerulisem kui naisel. «Mitte et naisel oleks ohver lihtne olla, aga mehel on naise ohvriks olemine ta uhkusele ja enesehinnangule raske taluda. Nii sotsiaalses kui ka kultuurilises plaanis,» nendib ta.
Varjatud kuritegevus
Politsei statistika järgi on lähisuhtevägivallaga registreeritud juhtumitest 15 protsendil teo toimepanija naine ja kannatanu mees.
Mõni stiilinäide. 38-aastane naine ründas 39-aastane meest kahvliga ja lõi teda pudeliga pähe. 20-aastane naine lõi terava esemega 21-aastast meest. Naine lõi mehele klaaskannuga vastu pead. Näiteid leiaks veel ja veel.
Tuleb ette ka segaseid olukordi, kus ei ole võimalik välja selgitada, kumb on kannatanu, nendib Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna menetlustalituse juht Timo Reinthal. See, kes politseisse helistab ja väidab, et teda rünnati, ei pruugi kannatanu olla. Ta võib olla hoopis ise seda rünnakut provotseerinud.
Lähisuhtevägivald on varjatud kuritegevuse liik. «Kui kannatanu sellest politseisse ei teata, siis ei pruugi keegi sellest teada saada,» sõnab Timo Reinthal. «Teinekord on naabrid ohvri ainus võimalus abi kutsumiseks, kuna vägivallatseja on telefoni enda kätte võtnud või ära lõhkunud.»
Mõnikord on kohale läinud patrull tuvastanud, et füüsilist vägivalda ei olnudki, oli ainult vaimne vägivald. Piirkonnainspektorid hindavad kõiki riske, teevad kodudes ka järelkontrolli, kaasavad ohvriabi spetsialiste.
Kui juhtumiga on seotud lapsed, seatakse nende heaolu alati esikohale. «Lapsed vajavad alati abi, sõltumata sellest, kas nad olid otsesed kannatajad, nägid juhtunut pealt või viibisid teises toas või sündmuskohalt kaugemal,» rõhutab Timo Reithal.
Vägivald ei lõpe iseenesest, vaid muutub ilma sekkumata raskemaks. Sageli on vägivald sedavõrd ohtlik, et alustada tuleb kriminaalmenetlust, mis võib lõppeda vägivallatseja jaoks vangistuse või muu tõsise karistusega.
Politsei statistika kohaselt on pooltel lähisuhtevägivalla juhtumeist mängus alkohol ja siis omandavad asjad kergesti lennuvõime. Lisanduvad küünistamised ja hammustamised. Mõnikord on politseil tulnud kutsuda kiirabi, et hinnata ründaja tervislikku seisundit. Mõnes meeleseisundis inimene vajabki abi.
Ei pea ju koos olema
Päris kindlasti on kõigi tutvusringkonnas paare, kus kõrvaltvaatajale tundub, et see suhe ei ole terve. Või et ise sellises õhkkonnas elada ei tahaks. Vaimne terror, millest nähtavaid jälgi ei näe, ongi vast kõige raskem. Ja vaimsed haavad vajavad samuti ravimist.
Aga mees mõtleb, kuidas ma sõbrale siukest asja kurtma lähen. Saab meestega kokku ja räägib tuliselt nii poliitikast kui spordist, endal hing katki kui kalts.
«See on valehäbi,» leiab politseinik Timo Reinthal. Ning märgib, et asjade eskaleerumisel on alati võimalik suhe lõpetada. Seepärast ei tohiks end läbikukkununa tunda. Alati ei peagi kaks inimest kokku sobima. AIME JÕGI