«Vanemuise biitlid» segab tõed ja valed

Ivar Põllu sõnul on «Vanemuise biitlid» armastusavaldus teatrile, Tartule ja kevadele. Mängivad Hel­gur Rosenthal (vasakult), Maarja Mitt, Maarja Jakobson ja Nero Urke. Foto: Gabriela Liivamägi

Tartu Uues Teatris jõuab sel reedel publiku ette Ivar Põllu autorilavastus «Vanemuise biitlid», mis on inspireeritud nõukogudeaegsest teatriuuendusest Tartus ning on lavastaja teatritriloogia «Armastus, teater, hullus ja surm» kolmas osa.

Kuigi lavastus räägib eesti teatri tuntud ajajärgust, kus olid kindlad juhtfiguurid, ei ole Põllul enda sõnul ambitsiooni anda oma uue lavastusega ülevaadet teatriuuenduse ajaloost. Seetõttu pole ka näidendi tegelasteks Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Vaino Vahing ega Mati Unt.

«Nii oleks muidugi väga lihtne, aga neid konkreetseid inimesi selles lavastuses ei ole. Pigem on tegelasteks näitlejad, lavastajad, kunstnikud ja kriitikud,» selgitas Põllu ja lisas, et ta pole püüdnud näidendi kokkukirjutamisel lähtuda dokumentaalsetest materjalidest.

Tähenduste võrgustik

«Selle triloogia jaoks olen ma nagunii need materjalid kõik läbi töötanud ja pigem tundus, et nüüd on aeg neist loobuda. Need materjalid genereerivad kõik oma tõde. Jaan Toominga mälestused ühte, Vahingu omad teist, Undi omad kolmandat. Aga meil on oma lugu,» rääkis Põllu, kuid tunnistas, et vaatajad hakkavad nagunii näidendi tegelasi konkreetsete nimedega seostama. «Sellest pole pääsu.»  

Põllu sõnul oli temal kui teatriteadlasel põnev teha lavastus, mida ta tahaks ise näha.

«Võetakse eri vaatenurgad, müüdid, faktid, kuulujutud ja uurimused. Kõik pannakse šeikerisse kokku ja laotatakse pärast uuesti nii laiali, et tekib suur tähenduste võrgustik,» rääkis Põllu ning võrdles lavastust õmblejate lõikejoonistustega.

«Mõni saab sealt omale kleidi, teine püksid ja kolmas hoopis mantli. Idee oli teha lavastus, mis on polüfooniline ja samas ei kuuluta ühtegi tõde. Seda ühte tõde ei ole ju. Ajalugu kirjutavad võitjad,» lausus Põllu.

Ta nimetas lavale jõudvat tööd uurimuseks, kus on eri stiilid ja lähenemisnurgad. «Meile on tähtis, et kõik oleks algusest lõpuni läbi komponeeritud ning esteetiliselt väga ilus.»

Põllu kinnitusel pole ta püüdnud kirjutada midagi elust maha ning pigem on kirjeldatud algsituatsioone, mis juhtuvad teatris, Tartus, kevadel, noorte otsinguliste inimeste vahel.

«Eks ikka ju keegi lööb kelleltki naise üle, minnakse kellelegi purjuspäi külla või keegi hakkab grupis mässama,» tõi Põllu näiteid.

Vaatemänguline maailm

Lavastaja kinnitusel ongi tema üks eesmärk ajada laval sassi elu ja näitemäng.
«Nii nagu see läheb terves tänapäeva maailmas sassi. Kogu meie ühiskond on ju teatraliseeritud. Kogu aeg peab olema fookuses, peab olema põnev, peab olema sündmus, konflikt ja areng. Meedia rõhutab seda ja maailm ongi väga vaatemänguline, sest vaatajaid on palju ja igal pool,» rääkis Põllu, kelle meelest tuleks rohkem asjadesse süveneda ja nende üle järele mõelda.

Samas ei salanud Põllu, et ka «Vanemuise biitlid» püüab olla võimalikult vaatemänguline. «Jah, sest kui me teeme üldistusi ja räägime vaatemängule üles ehitatud ühiskonnast, peab ka lavastus olema selline. Vaatemäng ongi kohutavalt ilus ja võimas, aga asi on selles, et kogu muu oluline kipub sinna ära kaduma.»

«Vanemuise biitlid»

• Esietendus Tartu Uues Teatris 30. märtsil.

• Osades Maarja Jakobson, Maarja Mitt (Vanemuine), Nero Urke ja Helgur Rosen­thal.

• Autor-lavastaja Ivar Põllu.

• Kunstnik Kristiina Põllu.

• Valguskunstnik Rene Liivamägi.