/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/12/04/15761475t1h5908.jpg)
Keskealistel ja vanematel tartlastel on pöördeline aeg septembrist 1990 septembrini 1991 kindlasti meeles. Mõnele meenub esmalt ehk autokütuse nappus, mõnele ühised vabaduse nimel laulmised, mõnele tärganud räkitimeeste jõhkrused ja augustiputši tume ärevus. See kõik ja enamgi veel on meeles Rait Toomperel (69), kellel oli võimalus toona näha nii Tartu kunstielu kui ka linnavõimu sügavustesse. Sellest kõigest kirjutab ta romaanis «Kunstimaja».
«Raamat räägib loo ühest kultuuritaustaga inimesest, kes tõmmatakse Tartus murranguliste sündmuste epitsentrisse,» kirjutab autor eessõnas. «Romaanis ei ole ükski tegelane visandatud otse elust. Pigem on nad selle aja sümboolsed esindajad, kes täitsid oma funktsiooni. Raamatu minategelasel on rääkida oma lugu kunsti mõtestamiseni jõudmisest ja teel kohatud inimestest, sealjuures on see Arkaadia tee põimunud värvikate juhtumiste ja seiklustega.»
:format(webp)/nginx/o/2023/12/04/15761653t1h9a81.jpg)