Jüri Saar: lumme maetud miljonid – Tartu pingutused ei aita talvisele rattasõidule kaasa

Rattatee Puiestee tänaval. Foto: Rannar Raba

Viimane nädal on pakkunud oivalise võimaluse hinnata, kas Tartu pingutused rattateede ja -radade rajamisel ning talvise rattasõidu soodustamisel on kandnud vilja. Ja see vastus on ju ilmselgelt, et selleks kulutatud miljonid on maetud lumme sõna otseses mõttes.

Ehk oleks ka end igal võimalusel puhevile ajavatel rattafanaatikutel, kes nõuavad mootorsõidukite radade kitsendamist, et sinna kõrvale saaks sättida rattaraja, aeg sooritada reaalsuskontroll. Tartus valitud lahendused pahatihti lihtsalt ei toimi. Vaadake Veski tänavat, Vanemuise tänavat, Anne tänavat, Kesk tänavat ...

Rattateid ja tänavaid projekteerida Londoni ilma järgi ja sinna juurde ajada pada, et ratas on talvel sõitmiseks – nii vist ei peaks. Need kitsapoolsed teed ja tänavad on väga kallis probleem: linnast tuleb välja vedada suures koguses lund, sest teisiti ei mahu. Aga see lumi sulaks kevadel ise ära, kui oleks ruumi hoida, ja sellest lahti saamine ei maksa midagi.

Ma ei püüa vähimalgi määral väita, et ratas Eesti kliimas aasta läbi sõitmiseks ei sünni. Vastupidi, sünnib küll ja väga hästi, mõni koerailm välja arvata, aga linna pingutused sellele kuigi palju kaasa ei aita.

Kui rattateedelt nügitaks lumekuhjad hommikuti sõiduteele, tõuseks sellest kõva kisa.

Ma ei nõustu toimetuseski esitatud väitega, nagu poleks selles midagi imelikku, kui rattateed ja -rajad on sajujärgsel hommikul lumme maetud, siia-sinna lükatakse kiiresti kuhjad kokku, et elementaarseltki liikuma saaks. Elementaarselt tähendab autoga. See on ju püüdlusi arvestades vale hoiak. Kui rattateedelt nügitaks lumekuhjad hommikuti sõiduteele, tõuseks sellest kõva kisa. Elementaarne on, et saad kõndida, saad liikuda rattaga ja ratastooliga, jõuad bussipeatusse, kuhu jõuab ka buss.

Pole aga mõtet nõuda rattateede kiiret puhastamist olukorras, kus sahajuht neid tänavalt üleski ei leia. Praegu on siiski suurte kulutuste ja kohati ka valulikult võetud ohverduste hinnaga saavutatu švejklikus kõnepruugis kirjeldatav sõnaga poolpeeretus. Kui mõnele rattateele võib rahuliku südamega ette panna sildi «talvel ei hooldata» ja teised lumevaalude alla unustada ilma ühegi sildita, siis mille kirevase päralt ei võiks näiteks Vanemuise tänaval tähtsusetut rattarada anda parkimiseks teatrisse tulijaile?

 Anne tänaval olev jalgrattatee, mida talvel ei hooldata. Foto: Margus Ansu