Joanna Hoffmann: lehepuhurite ülemvõim – palju müra, halb tervisele

Joanna Hoffmann Foto: Sille Annuk

Olen elanud Tartus üle seitsme aasta ning uhkusega kuulutanud, et Tartu on erakordselt inimesesõbralik roheline linn. Siin on hea töötada, peret luua ja niisama aega veeta, sest keskkond on palju õdusam kui näiteks minu sünnilinnas Tallinnas. Viimasel ajal ei leia ma end aga Tartu avalikust ruumist rõõmsal meelel mõtlemas. Sügisel vallutasid lehepuhurid linna ja tundub, et müramasinad on siin, et jääda tartlasi ahistama ka talveks.

Mõtlesin, et kirjutan selle artikli järgmisel sügisel. Nende ridade kirjutamise ajal on Tartusse maha sadanud esimene lumi ja enamik puid lehed maha heitnud. Aga ei! Jalutades hommikul läbi Hurda pargi tabasin lehepuhujat ja ma ei saanudki aru, kas ta puhus niisama, ajas taga neid kolme lumekübet või kahte lehte, mis mitte kedagi kuidagi ei seganud ega kõndimist takistanud. Samas marssis tööpostile ka teine mees, puhur kaenlas.

Hiljem, ülikooli raamatukogu kohvikus kohvi juues, askeldas ka selle akna taga lehepuhur, uhades peaaegu täiesti lumevabalt platsilt paari helbekest.