Ukraina aitaja jätkab ka pärast sõda – rindelt tulevad tagasi abi vajavad mehed ja naised, kes pole enam kunagi endised
/nginx/o/2022/06/09/14613354t1h0e3a.jpg)
24. november 2023, 07:08
Piret Kalmus on Eesti maaülikooli kliinilise veterinaarmeditsiini õppetooli kaasprofessor. Lisaks tegutseb ta mittetulundusühingus Südamega Ukrainale, mille eesmärk on toetada rindel olevaid sõdureid.
Hiljuti käis ta Ukrainas, see oli viies kord sõja ajal. Missugune on elu riigis, kus käib sõda ning millist abi vajavad sõdurid?
Piret Kalmus, milline on teie seos Ukrainaga?
Juba aastast 2015 olen seal vähemalt korra aastas käinud koolituste kaudu. Kuna töötan ülikoolis, siis oleme läbi viinud erinevaid kursusi ja esinenud konverentsidel. Selle kaudu on tekkinud väga toredad kolleegid ja sõbrad.
Kui sõda algas, oli see ka mulle suur šokk, nagu meile kõigile. Leidsin, et üks viis sellest kõigest välja tulla on hakata tegutsema. Alustasin nii-öelda ühemehebändina 2022. aasta kevadel ja toetasin oma võimaluste piires kuni selleni, et võtsin pangast laenu kaubiku ostmiseks. See Boryslaviks kutsutav kaubik veab siiamaani hukkunud sõdureid lahinguväljalt kodudesse.
Millal lõite organisatsiooni Südamega Ukrainale?
Asutasime mittetulundusühingu 2023. aasta veebruaris. Meid on kolm: minu onutütar Ebe Kalja, sõber ja kursusevend Jaanus Vahtra ning mina.
Alustasime umbes siis, kui Slava Ukraini hakkas sattuma probleemidesse. Korra küll mõtlesime, et mis nüüd saab, aga kokkuvõttes läks meil hästi. Kohe tegime endale selgeks, keda ja mida toetame. Meil on Ukrainas üks kindel inimene, Oleksandr Tkatšenko, kes väga täpselt jälgib ja vaatab, kuhu meie toetus läheb.
Kas Slava Ukrainiga seotud probleemid on Ukraina toetusele mõjunud halvasti?
Tõenäoliselt on, kuid mul ei ole võrdlusmomenti. Me ei tea, mis oleks olnud siis, kui neid asju poleks juhtunud. Me ei tea, kas annetused oleks vähenenud ka nende skandaalideta.
Kas inimesed veel usaldavad heategevusorganisatsioone?
Annetuste kogumine oli mulle väga võõras maailm. Sa ei saa eeldada, et inimesed annetavad. Sa ei tohi solvuda, kui inimesed ei anneta ja firmad sinu toetuse küsimise kirjadele ei vasta.
Annetuste kogumine on usalduse müümine ja sa peadki olema alandlik. Peab väga hästi teadma, mida teed. Ainuke asi, mis heategevusorganisatsioon saab teha, on olla oma annetajatele usaldusväärne partner ja teha kõik, et nende annetused oleksid õigesti kasutatud.
Ukrainat aitavaid abiorganisatsioone on Eestis päris palju. Igaüks, kes tahab ukrainlasi toetada, peab veidi ringi vaatama ja leidma enda jaoks õige koostööpartneri.
Hiljuti oli ka Kaja Kallase idavedude skandaal, mida paljud pidasid meie suhetele ukrainlastega väga ohtlikuks. Kuidas teie tunnetus on, kas see muutis midagi?
Ukrainlastele on eestlaste toetus väga oluline. Eestlastel ja ukrainlastel on eriline side, mis on mõlemale oluline. Me ei tegele poliitikaga, me ei räägi sellest. Me tegeleme seal väga kitsalt enda asjaga ja aitame Ukraina sõdureid. Sõpradele me oleme toeks ja räägime mitmesugustel teemadel.
Käisite Ukrainas viimati paar nädalat tagasi, see oli teil viies kord sõja jooksul. Millised olid teie päevad seal?
Meil on kindel eesmärk: me aitame oma Ukraina partnerorganisatsiooni kaudu nende sõdureid. Hiljuti alustasime ka rindel sõdivate eestlaste toetamist.
Kui aga vaadata konkreetseid asju, mida seekord tegime, siis enne minekut pakkisime auto asju täis, need tuli kõik kohapeal maha laadida ja ümber pakkida. Samuti ostsime näiteks 20 kilo pähkleid ja 10 kilo kuivatatud liha, mille pakkisime kiire energia andmiseks Grip-kotikestesse. Neid tegime ligi 1500 pakki.
Töötasime natuke vigastatud sõdurite rehabilitatsioonikeskuses, mida me aitasime luua ja mis nüüd on juba kaks kuud töös. Seal on massaaživõimalus haavatud sõduritele, psühholoogi vastuvõtt, juristi vastuvõtt ja väike treeningusaal. Seega võib öelda, et päevad olid tihedad.
Meil siin on väga keeruline ette kujutada, millist elu Ukrainas elatakse. Kuidas teie seda kirjeldate?
Nad elavad oma normaalset elu niivõrd, kuivõrd on see võimalik. Kõik töötab, poed on kaupa täis. Kohvikud on lahti. Inimesed kõnnivad tänavatel, sõidavad bussiga ja elavad normaalselt. Loomulikult mitte rinde lähistel, vaid teistes piirkondades.
Aga kui minna sügavuti, siis näed kogu seda traagikat. Kas sõjas olevas riigis saab üldse turvaline olla? Seal olles peab alati sõjaga arvestama. Käin Ukrainas oma poja Ukuga ja oleme teinud mõnikord isegi nalja, et kui teised lähevad puhkusele kuhugi turvalisse riiki, siis meie läheme Ukrainasse.
Seekord tegite Ukrainas ka oma erialast tööd: pidasite Kiievi oblastis Bila Tserkva ülikooli tudengitele loengut. Kas ukrainlased saavad päriselt tudengid olla või on sõja vari selleks liialt suur?
Eks see ikka varjutab ja väga palju varjutab. Just vaimne pool on neile väga raske.
Aga tudengid on ikka tudengid ja noored on ikka noored. Nad olid väga õnnelikud, et keegi tuleb nende juurde, väliskontakt on neile väga oluline. See, et keegi on nõus praegu tulema nende riiki sellist tööd tegema. Loomulikult jääb seal pidevalt ka tudengeid vähemaks, sest osa ei saa kooli tulla, eks neil on selleks erinevad põhjused.
Esinesite ettekandega ka Umanis piimanduskongressil, kus Ukraina põllumeeste koda andis teile nende riigi toetamise eest autasu. Kui üllatav see teile oli?
See oli väga suur üllatus ja suur au. See aukiri kuulub tegelikult ka minu kolleegidele õppetoolist, kelle abiga me reageerisime. Vist juba teisel sõjakuul saatsime Ukraina poole kaubiku sealsetele loomaarstidele ja oleme toetanud neid ka edaspidi. Oleme teinud mitmesuguseid koolitusi, küll veebi teel. Oleme lisaks loomaarstidele nõustanud kohalikke farmereid.
See on Eesti fenomen, et oleme väike riik ja meil on lihtne kiiresti tegutseda. Ukrainas olles saad aru, kui oluline on riigile toidujulgeolek. See tähendab, et kui kõik on ühel hetkel kaoses, siis inimesed saavad tarbida oma põllumajandusest pärit toitu.
Millist abi on Ukrainas vaja? Kuidas te teate, mida sinna saata?
Meie organisatsiooni kontaktisik ja väga hea sõber Oleksandr Tkatšenko annab meile väga täpselt teada, mida neil vaja on ja mis kogustes. Siis hakkame vaatama, kust neid asju leiame.
Mingit jama ei ole mõtet neile saata lihtsalt saatmise pärast. Nimekiri, mille ma saan, on ka tähtsuse järgi. Seejärel peame vaatama enda rahalist seisu, mis tavaliselt on nutune. Me panustame võimalikult palju oma raha, et asjad kokku saada. Samuti anname Facebooki ja kodulehe kaudu alati teada, mida me täpselt koguma hakkame.
Viimati saatsite rindele USB-laetavaid jala- ja kätesoojendajaid, soojendustekke, saabaste kilekaitsmeid, vihmakeepe, magamiskotte, akupanku ja vaatlusseadmeid. Oli ka üle paarisaja ümber õmmeldud T-särgi, millel küljeõmbluste asemel takjapaelad, et särke saaks haavatud sõduritele lihtsamalt selga. Mida need kogused tähendavad, kui kauaks nendest jätkub?
Ma ei ole kunagi täpselt küsinud, kui pikaks ajaks meie annetustest jagub. Oleksandr Tkatšenko peab väga hoolikalt järge, kuhu ja kui palju abi läheb. Seda selleks, et võimalikult palju jaguks.
Nad küsivad ainult äärmiselt vajalikke asju. Näiteks kilesaapaid on vaja selleks, et sõdur saaks täisvarustuses magamiskotis magada ilma, et peaks kleepuva poriga saapad ära võtma ja et magamiskott jääks seest natukenegi puhtaks.
Järgmine kord on teil kavas Ukrainasse minna märtsis. Miks siis?
Meie koostööpartner sõitis äsja oma droonimeeskonnaga rindele itta ja seetõttu me praegu ei lähe.
Küll aga saadame sinna asju. Näiteks MTÜ Toeta Ukrainat meeskond viib Bila Tserkvasse kohale Tartu ülikooli kliinikumist saadud hambaravitoolid. Neid on vaja sõdurite tasuta hambaraviks. Praeguse plaani järgi lähen ise märtsis, aga kunagi ei tea, ehk lähen ka varem. Eks näis.
Mis saab edasi? Näiteks siis, kui sõda lõpeb?
Mul ei ole kordagi tekkinud tunnet, et tahaks seda tegevust lõpetada, ega ole plaani lõpetada ka siis, kui Ukraina sõja võidab.
Minu suurim hirm on see, et mis saab pärast. Rindelt tulevad tagasi miljonid mehed ja naised, kes ei ole mitte kunagi enam endised. Nende vaimne ja ka füüsiline tervis ei taastu. Kuidas siis ühiskond hakkama saab? See saab olema väga keeruline ülesanne.
