Elmut Paavel: automaksujutud on ajanud enamiku autoomanikest tigedaks, ent selgust ikka ei ole

Elmut Paavel Foto: Kristjan Teedema

Pärast üle seitsme kuu arutelu automaksu üle läheb asja eesmärk ja põhjendamine normaalsele inimesele üha arusaamatumaks.

Sellest on seitse kuud möödas, kui valitsus käis välja idee, et riigikassa täitmiseks on hea mõte kehtestada automaks. Kuus kuud tagasi kirjutasin ma Tartu Postimehes väikese artikli, kus pooldasin automaksu kehtestamist, et koguda raha Eesti riigi toimimiseks.

Minu ettepanek siis oli, et kehtestada tuleks igale neljarattalisele sõidukile kindel aastamaks, kas 150, 200 või 250 eurot. Sellisel kujul ei koorma see ühtegi riigi asutust ja raha laekub.

Maksu tuleks tasuda iga-aastase liikluskindlustuse tasumisega koos, st kui inimene sõidab autoga hoovist välja, peab ta maksma aastamaksu, mis on kõigil neljarattalistel sõidukitel sama, erinevus võiks olla ainult selle järgi, kas on sõiduauto kuni 3,5-tonnise registrimassiga või raskem sõiduk. Ja sellest loogikast lähtuvalt võiks siis olla mootorratastel kaks korda väiksem maks.

Keegi ei tea endiselt, kui palju ja mille eest hakatakse seda nn automaksu tasuma. Samuti on teadmatuses sajad firmad, kes tegelevad autode müügiga.

Tänaseks päevaks, s.o pärast üle seitsme kuu selle arutelu kestmist, läheb aga ametnike nägemus automaksust normaalsele inimesele järjest arusaamatumaks. Igal nädalal võib telerist näha ühte kahest eriti aktiivsest ministrist – rahandusministrit või kliimaministrit – uute ettepanekute ja erinevate näitajate arvestamiseks automaksule. Juhul kui neil ei ole parajasti aega, saadetakse ekraanile mõni nende ministeeriumite arvukatest ametnikest. Sellega tahetakse jätta muljet, et ametnikkond rabab tööd aktiivselt, õigustades oma olemasolu.

Minu mäletamist mööda õpetati 50 aasta eest EPAs ka kõrgemat matemaatikat osal erialadel, kuid rahandusminister ei ole ilmselt selle teadusega või üldse matemaatikaga kokku puutunud.

Nüüdseks on kahe ministeeriumi ametnikud koos oma juhtidega ajanud enamiku Eesti autoomanikest küllalt tigedaks, keegi ei tea, kui palju ja mille eest hakatakse seda nn automaksu tasuma. Samuti on teadmatuses sajad firmad, kes tegelevad autode müügiga.

Keegi ei tea, kui suur saab olema see registreerimismaks ning mille eest ja millal peab seda maksma.

Võibolla oleks see nn automaks viisakam ümber nimetada hoopis maanteemaksuks. Sellest saaks enamik inimesi aru, mille eest ta maksab ja kuhu see raha kulub – teede ehitamiseks ja hooldamiseks.

Igasuguste erandite tegemine vastavalt elukohale, laste arvule ja isegi liikumispuudega inimestele ei ole mõttekas, sest siis hakkaksid kohe tööle kombinaatorid. Saaks olla nii, et liikumispuudega inimesel maksab automaksu kinni sotsiaalkindlustusamet ja kogu lugu, Kui sotsiaalkindlustusamet maksab, siis ta ka kontrollib selle auto vajadust.

Rahandusministeeriumi ametnikud võiksid välja arvutada parem nn ametiautode käibemaksu erisuste kaotamise mõjud, kui vabastatakse ametiautode omanikud täielikult käibemaksu maksmisest.

Enamik ettevõtjaid on rahul ka 50-protsendise käibemaksuvabastusega, sest auto on töövahend, firma omanik teeb sellega nii töö- kui ka erasõite. Sõiduvahendi 100 protsenti töövahendina kasutamist maksuamet kontrollida ei suuda.

Suurema mootori ja massiga autode omanikud maksavad riigile kogu aeg suuremaid makse, mida kasseeritakse sisse tanklates.

Leian, et kindlasti ei tohi maksustada neid autosid, mis seisavad kollektsionääride käes ja millega tänaval ei sõideta. Ja võibolla oleks see nn automaks viisakam ümber nimetada hoopis maanteemaksuks. Sellest saaks enamik inimesi aru, mille eest ta maksab ja kuhu see raha kulub – teede ehitamiseks ja hooldamiseks.