Õhtuti kogunes jõele suur seltskond

19. sajandi alguskümnenditel oli uisuväli sisse seatud Kivisillast (praeguse Kaarsilla kohalt) allavoolu. Seal hoiti lumevallide ja kuuskedega piiratud uisu- ja kelgurajad lumest lahti kuni kalaturuni. Uhke Kivisild ja jõekaldad olnud ikka pealtvaatajaist tulvil. Foto: Silja Parise kollaaž

Aastal 1828 kutsus Tartu ülikool oma akadeemilisse kogukonda keemiaprofessori kohale Friedeman Goebeli Saksamaalt. Kirjades abikaasale Jenasse kirjeldas professor oma muljeid ja elamusi vaiksest ja rahulikust Tartust, kus on hea töötada ja elada.

25. novembril 1828 on ta kirja pannud: «Läksin pärast sööki jalutama ja leidsin eest uisutajatest tulvil Emajõe. Suured ja väikesed, noored ja vanad – kõik on siin. Õhtuti koguneb Emajõele suur seltskond, daamid ja härrad, jõgi on valgustatud lampidega, mängitakse muusikat, uisutatakse, daame sõidutatakse tõukekelkudel.»

Hoopis üllatavam on 27. jaanuaril 1829 kirjapandu: «Linnas sõitsid kõik saanidega, ka minul tuli soov saaniga sõita ning ma võtsin ühe üheks tunniks 3 rubla eest tingimusel, et sõidetakse nii kiiresti kui võimalik. Veeresin kiiresti läbi tänavate, sõitsin mööda kõikidest saanidest, kuni Emajõeni, mille jääkattele ma välgukiirusel libisesin ... tekkis korralik võiduajamine, kus 10 või 12 saani üksteise kõrval täiskiirusel kihutasid.»

Nendest olupiltidest nähtub, et talvine Emajõgi oli siis nagu magnet, mis uisutajaid, kelgutajaid ja saanidega kihutajaid ligi tõmbas.

Loomulikult on 19. sajandi ja 20. sajandi alguse talvised harrastused köitnud teisigi tundliku meelega tartlasi. Oma värvikas sõnastuses on nad jäädvustanud elu enese ümber. Ja tänu neile on ka järgnevatel põlvkondadel võimalik kunagisi aegu ette kujutada.

Kivisillast allavoolu

Võtamegi ette järgmise Emajõe kirjelduse.

«... noorte daamidega käituti siin nagu ballil. Kavaler kihutas tühja tõukekelguga kohale, lähenes daamide seltskonnale, palus nende hulgast ühte endaga kaasa, lubas muretsevale emale või tädile, et sõidab aeglaselt, ja kihutas loomulikult välkkiiresti oma magusa lastiga minema.»

Kirjanik Schultz-Bertrami tudengipõlve (õppis aastail 1826–1835 Tartu ülikoolis arstiteadust) eluolu visanditest saame teada, et igal talvel rajati Emajõele abonementpiletitega liuväli.

Mõned vanad garnisonisõdurid võeti kogu talveks palgale, et nad hoiaksid lumest puhta kaks kõrvuti kulgevat ja lumevalliga eraldatud sõidurada. Need olid otstest ühendatud ja paiknesid Kivisillast (praegu Kaarsild) allavoolu, ulatudes kohani, kus kunagi oli olnud Puusild (praegusel turuhoone esisel). Lumevallidesse oli torgatud väikesi kuusekesi ja kogu melu jääareenil jälgisid pealtvaatajad Kivisillal ja jõekaldail.

Oma mälestusteraamatus («Balti skitsid», 1873) on kirjanik väljendunud ülevoolavalt: isegi kõige pillavam Rooma keiser poleks suutnud anda Tiberi jõel oma alamaile sellist etendust, nagu on siin Emajõel.

Ehk paisub nüüdsegi tartlase rind, kui ta vaatab linnakodaniku majamuuseumis esitatavat ning mõtestab fakte: 1825. aastal ilmus kirjanikult ja filosoofilt Johann Wolfgang von Goethelt uisutamise õpik, samal, 1825. aastal rajati Nürnbergis esimene linna avalik liuväli ja kolm aastat hiljem, 1828. aastal nendib professor Goebel kirjas Jenasse oma naisele: Tartus on uisutamine Emajõel väga populaarne.

Nagu polekski ülikoolilinn Tartu oma huvide ja kommete poolest suurtest keskustest kaugel ...

Miks nii palju juttu uisutamisest ja talvisest Emajõest, kui käes on kevadkuu ja Emajõe veed vulisevad Peipsi poole? Üks põhjus on kindlasti see, et linnakodaniku majamuuseumis Jaani 16 on väljapanek «Uisutamine vanas Tartus». See paneb kaasa elama ning aitab mõneti ette kujutada ligi 200 aasta tagust elu Emajõelinnas.

Miks vahendatakse peamiselt 19. sajandi talveharrastusi? Näituse kuraator Kristi Musteikis põhjendab: meil on ju siin 19. sajandi Tartu keskklassi kuulunud linnakodaniku majamuuseum ja sellest siis ka tolle aja linnakodaniku elulaadi ja tegevusi tutvustav esitlus, kus seekord on üks peategelasi talvine Emajõgi.

Näitus osutab, et 19. sajandil ja 20. sajandi alguses olid jääl liuglejate lemmikpaigad peale Emajõe ka botaanikaaia tiik ja põllumeeste seltsi aia tiik (Viljandi tänava ääres). Õhtuti mängis uisuväljadel muusikat puhkpilliorkester, põlesid laternad, tehti ilutulestikku. Üksjagu sportlikke harrastajaid käis sõitmas ka Toomeorus.

Kui nüüdsel külmal talvepäeval Kaarsillalt (kunagise Kivisilla kohalt) alla Emajõe jääle vaadata, siis torkavad silma plasttopsid, tühjad õllepudelid ja kilekotinutsakad.

Süda hakkab puperdama, kui püüad siia sobitada neid olupilte, mida on oma mälestustes kirjeldanud kunagised tublid Treffneri kooli poisid, Eesti Wabariigi Eesti Panga president Jüri Jaakson ja keeleteadlane Johannes Voldemar Veski.

Treffneristide uisuväli

Treffneri kool (asus kunagises Hobuse tänavas praeguse Hugo Treffneri mälestussamba kohal aastail 1886–1919) tegi oma uisutee Kivisilla ja Puusilla (praeguse Vabadussilla) vahelisele Emajõe osale. Koolimaja eest ehitati trepp, mis viis alla otse Emajõe jääle.

Treffnerist Veski ülesanne olnud orkestri muretsemine. Tollal Tartus asunud Krasnojarski ja Irkutski polgu pillimehed tulnud heameelega ja mänginud ka tantsulugusid. All trepi juures olid piletikassad linnarahva jaoks.

Jaaksoni meenutustest ilmneb, et treffneristid kasutasid oma füüsikaõpetajalt saadud tunnitarkust ja ehitasid ise Hugo Treffneri toetusel liuvälja valgustamiseks n-ö koduse elektrijaama, mida nad ka pühapäeviti paar tundi töös hoidsid. Miks midagi sellist ei võiks Emajõel ka tänapäeval olla? Praegu on Emajõgi igal aastaajal pigem partide lemmikpaik.

Tartu ülikooli emeriitdotsent geograaf Heino Mardiste lohutas: ka praegusel ajal, kui on korralik talv, saab Emajõel uisutada ja saaniga sõita, kui ikka huvi on.

Uisk esindab ajalugu

Jaani tänava linnakodaniku maja tubast näitust uurides võib järeldada, et ka ühe vahendi, näiteks uisu ja tema kasutamise abil saab ajalugu, kohalikku olustikku ja kombeid vahendada. Läbi vitriiniklaasi saab uurida, missuguseid uiske on ise tehtud ja milliseid vabrikus toodetud (parajalt põnev koolilastele). Ja võib-olla luust uiske pole tänapäeva talispordiharrastajad oma elus näinudki.

Huviline saab aimu, kuidas on kalastamisel ja jahil edasi liikumiseks väljamõeldud uisutamisest arenenud aja jooksul seltskondlik ajaviide, siis tõsine sport ja iluuisutamiskunst. Uisumaterjalgi on inimese käes muutunud. Esialgu luu, siis puu ja raud, siis üleni raud.

Meie maalastel olid kõige esimesed uisud oma tehtud. Puuklotsi saeti sügav renn ja sinna löödi vana vikati tera. Kuid ükskord tuli ka nende õuele aeg, kui sai sõita Soomest sisse toodud rauast uiskudega, mida hakati nurmisteks kutsuma.

Kuraator Kristi Musteikisel ja kunstnik Silja Parisel on läinud korda anda teavet ning mälestusteraamatute ja ajalehtede kirjeldustele toetudes luua olustikku markeerivaid kollaaže (vana kauge aja Tartu pilte pole ju võtta ja valida). Nii elavneb veel üks lehekülg kodulinna ajaloost.