Siiri Laidla: armastagem loodust – aga valikuliselt?

Siiri Laidla Foto: Erakogu

Hulle pöördeid võtnud hundiuudiseid lisandub siit ja sealt, kus kuri on jälle karjas. Nagu aastasadade eest, kui tuli läbi talvise metsa reega sõites sutekarja karta. Meie uhke rahvusloom hunt teenib üha enam (kuri)kuulsust. Mina kui linnaelanik olen sellega muidugi vaid teoreetiliselt kursis.

Võin ju mõelda, et huntide rünnakud on seotud metsaraietega, elupaigad jäävad ahtamaks ja saakloomi napib. Kuid mitte sel teemal ei tahtnud ma sõna võtta. Las rahvusloom elab. Üks Riiast toodud hundiemand olla Elistvere loomapargist põgenenud, kui aru sai, et teda tahetakse kohaliku hundiga paari panna. See selleks.

Huntide käpakäigu üle olen palju mõtisklenud, eeskätt muinasjuttude ja jubelugude kaudu, kus alati on hallivatimees koleda karistuse saanud. Olen avaldanud lasteraamatu «Armas hunt», mis kubiseb kriimsilmaga seotud muistelugudest, kõnekäändudest ja taimenimedest.