/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
Kahe kunstnikupaari tööd mahuvad ühele näitusele küll, kui loojaid seob koosveedetud noorusaeg, vääramatu sõprus ja hea naisevalik.
GALERII ⟩ Kaks paari, nii eraelus kui kunstis, näitavad kokkukõlksuvaid kilde oma loomingust
Kaks korda kaks on neli: need neli on Eero Ijavoinen ja Tuuli Puhvel ning Resa ja Margus Tiitsmaa ehk Sorge. Omicumi aatriumi seintel näeb tõesti nende heas kooskõlas loomingut ehk nukke, maale, joonistusi, mosaiike ja assamblaaže pealkirja all «Kaks paari».
«See näitus oli tegelikult Eero idee,» ütleb Tuuli Puhvel. «Eero ja Sorge on õige pikalt olnud parimad sõbrad.» Tuuli Puhvel ise tegeleb maali, vitraaži, mosaiigi ning vahel ka kanga ja nõelaga, samuti restaureerib seinamaalinguid.
Eero Ijavoinen aga meenutab, kuidas nad Sorgega õppisid Pedas ehk Tallinna pedagoogilises instituudis, mis nüüd kannab Tallinna ülikooli nime. Olid koos nullkursusel juba 1986. aastal, mõlemad olid tulnud sõjaväest ja soovisid sisse saada väga nõutud joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse erialale. Saidki.
/nginx/o/2023/11/17/15726667t1hf9be.jpg)
Eero Ijavoineni meenutamist mööda hüüti Margus Tiitsmaad juba siis Sorgeks. Ühe Nõukogude sõjaväeluure ohvitseri nimi oli ka teatavasti Sorge ning küllap mingi sõjaväeline episood Margus Tiitsmaa puhul selle nime saamisel rolli ka mängis.
Eero Ijavoinen on kunstnik, kes maalib, loob puukujusid, skulptuure ja reljeefseid maske – üks eriti vahva sari on tal «Puuriidavalvurid» – ning joonistab.
Sõber Sorges pulbitseb seesama anne, lisaks leiab Sorge loometegevusest performance'eid, teatrit ja graafikat. Ning nagu juba öeldud, on ta paar Resa Tiitsmaaga, kes loob dekoratiivseid nukke, etendades nende karakteritega otsekui mingit mõttelist lavastust.
/nginx/o/2023/11/17/15726658t1h5e52.jpg)
Kolm nukku – üks paar ja lennukas südametantsija – ongi Omicumi näituse kesksed kujud, nende ümber teevad Tuuli, Eero ja Sorge oma igas stiilis töödega trikke.
Omicumi näituste organiseerija bioloog Sulev Kuuse kuulab jutuajamisi kõrvalt ja kiidab kõike takka ning nagu möödaminnes osutab sellele, et kõrvalolevas suures auditooriumis käib parasjagu konverents «Kestlik teadus – milline on teadmiste loomise keskkonnajälg» (see oli 15. novembril). Ja et kuidas konverentsil viibijad vaheajal seda näitust nautisid.
/nginx/o/2023/11/17/15726663t1ha5cd.jpg)
Tuuli Puhvel elavneb, kuuldes sõnapaari «kestlik teadus» ning märgib, et see sobib ju näitusega ülihästi, kuna neis assamblaažides ja kollaažides on kasutatud ära vana mööblit ja pildiraame, puuseibe, metallikola ja muid tarbetuks muutunud vidinaid.
Sorgel on ühele pildile peidetud plastist pangakaardid ja Eerol flopikettad, Tuulil jälle põrandahari, mis muudetud luigeks. Tuuli Puhvel kirjeldabki, kuidas talle väga meeldib nende vidinatega lustida ja kuidas selline loomine viib ta mingisse muinasunne või müüti ning sünnivad tööd, mis meenutavad ürglinde, kes munevad ürgmune, millest kõik kasvab.
/nginx/o/2023/11/17/15726635t1hf9e2.jpg)
Lõuendiks ongi tal paljudel puhkudel mitte kangas, vaid puu, mille peal kooruvad värvikihid ja paistavad pahteldused, mis loodud mitte just tavapärast tehnikat kasutades.
Siis kõrvale sobib vaatajal mõelda, et küllap võiks keegi varsti kokku kutsuda ka konverentsi «Kestlik kunst ehk Milline on loomeinimeste tegevuse keskkonnajälg».
Maalid sel näitusel kuuluvad eranditult Sorgele, teemaks klounaad, tants, Ruhnu kirik, viis tassi, kalender ja number kuus.
/nginx/o/2023/11/17/15726698t1h3763.jpg)
Eero Ijavoinen jääb lõpuks seisma oma kahe joonistuse ette sarjast «Piranesi vall». Kõrvale räägib Susanna Clarke'i romaanist «Piranesi», Rooma varemeist ja väiksest inimesest ning loomulikult ka 18 sajandi Itaalia joonestajast, arhitektist ja graafikust Giovanni Battista Piranesist.
/nginx/o/2023/11/17/15726708t1heb75.jpg)
Näitus «Kaks paari» Omicumi aatriumis jääb avatuks 15. detsembrini.