/nginx/o/2024/10/18/16427064t1h12ce.png)
/nginx/o/2023/11/16/15724538t1hda32.jpg)
On aegu, kus on valus olla lehetoimetaja või reporter sündmuskohal. Meenutagem viimaste nädalate uudiseid liiklusest. Kuidas noored ukraina mehed sõitsid Tabiveres tiiki ja uppusid. Kuidas noor mees pimedal Tartu-Tallinna maanteel alasti joostes autodelt löögi sai ja hukkus. Kuidas noore juhi roolitud auto Raadil üle katuse käis ja kaaslaste süles olnud tüdruk hukkus. See on väga valus, kuigi pole võrreldav lähedaste kaotusvaluga ning selle painega, mis jääb siis, kui oled kellegi hauda või vigaseks sõitnud. Kuid see loetelu siin pole kahjuks ju ammendav.
Me ei taha näpuga näidata, aga me ei tahaks leppida hoiakuga, et õnnetusi ikka juhtub. Me ei tahaks nõustuda ka hoiakuga, et süüdi on politsei, kes kontrollib liiga vähe piirkiirusest kinnipidamist või juhtide kainust. Tegelikult see töö ju käib. Aga kes siis on jätnud midagi tegemata?
Kui vaatame neid õnnetusi, siis põhjused on erinevad, kuid üldpilt on kohutav. Tänavu on Eesti liikluses hukka saanud juba 53 inimest.
Midagi sõltub liikluses igast inimesest. On ju triviaalne, aga kõik algab hoolimisest.
Ööl vastu eilset kihutas noor inimene läbi Tartu kesklinna ja rammis Tasku kaubanduskeskust. Pime õnn, et keegi juhuslikult ette ei jäänud, vedas ka juhil, et surma ei saanud. Elu on üks ja riski mittetajumine maksab mõnikord kätte. Aga mis aitab siin kõnelemine liikluskultuurist, kui kõigest on juba poogen ja tahad hullu panna. Olgu, tahad hullu panna. Kuid kas on vaja teisi enesega kaasa viia?
Midagi sõltub liikluses igast inimesest. Ole vastutustundlik ja ettevaatlik, ära aja eesõigust taga ja jälgi ümberkaudu toimuvat. On triviaalne, aga kõik algabki hoolimisest. Jutt ei ole ainult sellest, et rooli taha istudes maksab meenutada seadusesses pandud kohustusi ja olla viisakas, ka seda. Ehk tuleks sel kaamoseajal olla lähedaste vastu tähelepanelik ja aidata neil olla õnnelikum, et ärevus ei kanduks teedele ja tänavatele.