Geeniteadlase avastus aitab lapsi saada

Inimese molekulaargeneetika teadur Marina Grigorova veedab oma argipäevad Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi laboris. Rutiinsete tööpäevade võlu seisneb selles, et mõnikord võivad need kinkida suuri avastusi.

FOTO: Margus Ansu

Kui Marina Grigorova 2000. aastal bioloogiat õppima asus, ei aimanud ta, et juba tosina aasta pärast teeb ta avastuse, mis annab arstidele võimaluse aidata üht osa meestest viljakusprobleemi korral.

Praegune Tartu Ülikooli mo­lekulaar- ja rakubioloogia instituudi teadur Marina Grigorova vaatab ajas tagasi ja räägib, et niisugust eesmärki – siduda oma teadlasevaim meeste tervisega – ei püstitanud ta ei oma bakalaureuse- ega magistritööd tehes.

Tõsi, juba teisel kursusel astus Marina Grigorova professor Maris Laane molekulaargeneetika labori uksest põnevust täis silmadega sisse ja oli huvitatud kõigest, mis seal tehakse. Et professor Laane tegeles siis reproduktiivgeneetikaga, lootis Marina Grigorova, et ehk saab temagi sellesse valdkonda oma panuse anda ning küllap muutub siis maailm täiuslikumaks.

Paar vahelepõiget

Kui nüüd tahta arusaadavalt Marina Grigorova avastust edasi kirjeldada, tuleb teha vahelepõige endokrinoloogiasse ja geneetikasse.

Inimestel on ajus piirkond, täpsemalt ajuripats, kus sünteesitakse hormoone, need reguleerivad nii meestel kui naistel sugurakkude teket ja küpsemist ning suguhormoonide tootmist.

Teaduskeeles öeldes on tegemist luteiniseeriva hormooniga (LH) ja folliikuleid stimuleeriva hormooniga (FSH). Mõlemad hormoonid koosnevad kahest alaühikust – alfa- ja beeta-alaühikust. Alfa-alaühik on mõlema hormooni puhul identne, beeta-alaühik aga spetsiifiline. Seda kõike kodeerivad organismis kindlad geenid.

Maris Laane uuriski tol ajal inimese ja primaatide pärilikkuseaines neid konkreetseid geene.

Selgus, et FSH beeta-alaühikut kodeeriv geen (FSHB) on kõige konserveerunum ja üsna ebahuvitav. Paistis, et selles piirkonnas üldse mingeid olulisi variatsioone ehk polümorfisme ei ole. Seepärast vaadeldi FSHB-geeni eelkõige kui referentsgeeni, millega oli hea võrrelda sama perekonna teisi geene.

Marina Grigoroval tuli oma mentori Maris Laane kõrval töötades keskenduda aga just sellele «ebahuvitavale geenile». Magistritöös uuris ta näiteks FSHB-geeni varieeruvust nii Aasia, Aafrika kui Euroopa populatsioonides.

Magistrikraad käes, keskendus Marina Grigorova mitte enam üksi sellele geenile, vaid silmitses ka sellega külgnevaid alasid.

«Nii allavoolu kui ülesvoolu alasid,» täpsustab Marina Grigorova ja märgib: «Ja siis selgus, et FSHB-geeni ülesvoolu piirkonnas on üks element, mis võib geeni avaldumist mõjutada. Mõjutada nimelt seda, kui palju annab see geen lõpp-produkti ehk valku või teisiti öeldes hormooni nimega FSH.»

Inimorganism on loodud viisil, et just FSH tase mõjutab seksuaalarengu käiku. Seda nii üsasiseselt ja pärast sündi kui ka hiljem puberteedieas. Meestel puudutab see otseselt munandite arengut, kus selle hormooni puuduse korral ei saa teatud rakutüübid korralikult välja areneda.

Veel 1997. aastal olid aga FSH rolli käsitlevate uuringute tulemused küllalt vastuolulised. Üks püstitatud hüpotees pakkus, et FSH-d meestel vaja ei olegi.

2000 mehe geenid

Marina Grigorova uuring tõestas aga, et nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt täisväärtuslikuks spermatogeneesiks on FSH vägagi vajalik.

Piltlikult öeldes silmitses ta umbes 2000 mehe DNA-s paiknevat konkreetset geenivarianti. Uurimisobjektiks oli 1029 viljatut Eesti meest ning 1054 populatsioonipõhiselt valitud Eesti, Läti ja Leedu noort meest, kelle viljakuse staatus oli teadmata. Mõlemad valimid sisaldasid hormoonide ja sperma kvaliteedi parameetreid.

Marina Grigorova lõi läbimurde selles, et ühe konkreetse geenivariandiga poisse on tuleviku seisukohalt võimalik aidata juba etteulatuvalt, puberteedieas.

Sellised avastused ei sünni loomulikult üleöö. Marina Gri­gorova ütleb, et esimene artikkel tollest huvipakkuvast geenivariandist ilmus 2008. aastal.

2010. aastal tuli järgmine artikkel, mis käsitles lisaks Eesti noortele meestele ka Eesti viljatuid mehi. Sellessamas artiklis püstitas Marina Grigorova hüpoteesi DNA järjestuse konkreetse variandi rollist FSH hormoonravi tundlikkusele.

See artikkel avaldas muljet itaallastele. Nad võtsid kätte ja analüüsisid eestlaste avastatud biomarkeri põhjal üle ühed oma varasemas uuringus osalenud mehed, sealt saigi selgeks, et meeste juhuvalimis hormoonravi kindlapiirilist tulemust ei anna, ainsad head ravitulemused on aga neil meestel, kellel esineb kõnealune FSH tootmise efektiivsust langetav geenivariant.

Itaallased avaldasid oma artikli 2011. aasta oktoobris. Marina Grigorova kaitses doktoritöö «Folliikuleid stimuleeriva hormooni beeta-alaühikut kodeeriva geeni (FSHB) järjestuse varieeruvus ja selle seos reproduktiivtervisega» 2011. aasta novembris.

Grigorova ütleb, et ta on väga rahul, et see, pärilikkuseaine näiliselt väga stabiilne piirkond andis põhjust nii mitmeks põnevaks teadusartikliks ning et sellel tulemusel on ka sedavõrd ilus kliiniline väljund.
«Mu meelest on suur asi juba seegi, kui me tänu sellele saame aidata kas või üht või kaht meest sajastki,» lausub ta õnnelikult.

Viljatud paarid
• Viljatuse probleemiga peresid on Eestis 15 protsenti, neist paaridest 60 protsendil on see mure seotud kas mehepoolse viljatusega või on mõlema poole viljakus langenud.
• Nendest omakorda poolte paaride puhul on meestel probleeme spermatosoidide tootmisega. Ning neist FSHB-geeni mitteoptimaalse variandiga mehi, keda võiks aidata hormoonravi, on 25 protsenti.
• Teisiti öeldes: sajast perest, kel on laste saamisega muret, saaks hormoonraviga aidata kuut.
Allikas: Margus Punab

Tagasi üles