Seletuskiri tartlastele ⟩ Südalinna kultuurikeskuse arhitektuurivõistluse võidutöö «Paabel» kohta

Karin Bachmann, Mirko Traks, Siim Tiisvelt, Markus Kaasik, Gert Guriev Foto: Nele Tammeaid, Signe Oidekivi, erakogud

Linnaruumi juures on muutumatu ainult see, et ta on pidevas muutumises. Orgaaniliselt kujunenud linnad (mida ei ole ühel ajal ühe tükina valmis ehitatud), nagu Tartu, on pidevalt mingis kujunemisjärgus. Mõningaid muutusi märkame vähem, mõningaid rohkem. Ka hooned, mis tunduvad püsivat, kohanevad ajaga, ilmaga, kasutajatega ning kujunevad-kuluvad aastatega teiseks.

Füüsiline ruum suures plaanis tundub meile iga päev sama. Kui hakata aga lähemalt uurima, saame eristada ka mikrotasandil muutusi, mis ühel hetkel meie üllatuseks on kujunenud makrosekkumist vajavaiks. Väga suur sekkumine meie harjunud keskkonda ongi alati ehmatav, tahab harjumist ja arutamist ning alati jääb alles mõte, et äkki oleks pidanud valima teisiti. Äkki oleks saanud paremini?

Alati ongi mitu õiget lahendust, aga tuleb end usaldada: selles hetkes, nende teadmistega sai tehtud parim. Alati on neis lahendustes paindlikkust, mis lasevad hoonel, keskkonnal kohanduda. Seega, kui miskit tundubki (kasvõi alles paberil) jäik, tuleb lihtsalt aega anda – kõik vajub, kohendab ja sätib end paika. Sest asukoht ja otsus on õiged.