Martin Pau: betooni pehmitades

Martin Pau.

FOTO: .

Kui järjekordne inimene end vastu Riia tänava raudteeviadukti kandeposti surnuks sõitis, hakkas Tartu linnavalitsus tõsiselt kaaluma viadukti ette nõndanimetatud põrkeleevendite monteerimist.



Leevendite ülesanne oleks säästa hindamatuid inimelusid. On lootust, et pärast «betooni pehmendamist» pääseksid järgmised postirammijad otse tugisambaid rihtides halvatuse, poolemeelsuse ning ratastooliga. Tõenäosem on, et nad otsivad teise, veel pehmendamata koha.

Võrreldes inimeluga ei maksa põrkeleevendi mitte midagi. 2008. aasta hindades umbes 13 000 eurot, nüüd tõenäoliselt tubli 15 000 eurot. Kui panna need mõlemale poole viadukti, on kulu 30 000 euro ümber.

Tartu kodulehe rubriigis «Ametnik vastab» soovitas tartlane Kristo Kulp paigaldada viadukti tugisammaste ette põhurullid, mis ajaks asja ära samavõrd hästi kui rafineeritud insenerimõtte sünnitatud põrkeleevendid, maksaksid aga 500, ehk isegi 1000 korda vähem.

Aga põhurull, isegi kenasti kilesse pakitud silorull, pole kooskõlas liiklusstandardiga. Seega ei tule kõne alla.

Kui inimene ennast tappa plaanib ja ligimesed sellest aimu saavad, on nende kohus elust tüdinut takistada, sest paljud neist otsustavad suitsiidi kasuks ajutises meeltesegaduses, olgu see siis võtnud sügava depressiooni või umbjoobe kuju. Kui aga takistaja ponnistused osutuvad edutuks, leiab enesetapja oma plaani täideviimiseks kindlasti võimaluse.

Ma ei tahaks hakata siin koostama käsiraamatut «Kümme nippi elust lahkumiseks», kuid viimase nädalavahetuse surmaga lõppenud autoavariid pakuvad lihtsaimad näited: Tallinnas sõitis end tänavavalgustusposti otsa surnuks 19-aastane ja Jõgevamaal puu otsa 22-aastane mees.

Tartus on tuhandeid betoonist valgustiposte. Kas linnavalitsus peaks kaaluma nende kõigi ümber pehmenduste monteerimist? Ehk tõesti. Kas peaks kinnitama hiigelvõrgud kahele poole Kaarsilda ja kahes tasapinnas: nii neile, kes tahaksid heita end Emajõkke üle piirete, kui ka neile, kes võiksid libastuda sillakaarel turnides. Ju vist. Näotu, aga turvaline.

Olen sõitnud Riia tänava raudteeviadukti alt läbi sadu, kui mitte tuhandeid kordi. Mitte kunagi pole sillaava kitsaks jäänud. Kehvemate teeolude puhul olen võtnud kiirust maha.

Kuigi, nagu öeldud, on inimelu hindamatu, tahaksin siiski ohutusspetsialiste paluda, et nad kaaluks, kas eeskätt peaks kulutama maksuraha nende inimeste kaitseks, kes hoiduvad mängust enda ja teiste tervise ja eluga, või nende kaitseks, kes kalduvad (enese)hävitajalikkusele.

Alustada võiks kas või sellest, et liivatada talviti linna kulul kõnniteed, mille teeäärsed maaomanikud on jätnud hooldamata. Märtsi kahel esimesel nädalal tohterdas Maarjamõisa traumapunkt keskmiselt kolmekümmet libeduseohvrit päevas. Need inimesed on pidanud piinlema ja jäänud mõnel juhul nädalaiks haiguslehele, kuigi pole püüdnud ega plaaninud end vigastada.

Lahti on minemas rattahooaeg. See tuletab meelde, millises näruses seisus on Tartus paljude tänavate rentslikaevud, millest üle sõites võib pedaalija kergesti kukkuda.

Mul on veel ideid, kuhu põrkeleevendite raha võiks kulutada.

Tagasi üles