Eesti Rahva Muuseumi «Ostupalaviku» näitusega kaasnev üleskutse pani kunstiajaloolase Enriko Talvistu ERMi tuleviku teemal sõna võttes kriitiliselt küsima, miks kutsub muuseum inimesi üles tooma muuseumisse esemeid, mille ostmist nad on kahetsenud. Kas see ei ole muuseumi kogumisareaali mõõdutundetu laiendamine ja märk identiteedikriisist?
ERMi arengutele mõeldes tõstatatud küsimus puudutab teemat, millega tegelevad sel kevadel kõik Eesti muuseumid. Paari kuu pärast peavad muuseumid kultuuriministeeriumile üle andma põhjalikud uuendatud kogumisstrateegiad, mis annavad hinnangu olemasolevatele kogudele ning seavad kogude edaspidise täiendamise kriteeriumid ja eesmärgid.
Tehakse kindlaks ka kokkupuutekohad teiste samas valdkonnas tegutsevate muuseumide kogumisstrateegiaga, sealhulgas arutatakse läbi, kas, kuidas ja kes Eestis tänapäeva puudutavat kogub.
Kogumine on muuseumikogu hoolikas täiendamine. Koguda ei saa lihtsalt kogumise pärast, võttes seda, mis «näppu juhtub». Muuseumikogu peab olema kaalutletult moodustatud, mitmekülgne ja eri vaatepunkte avav «tihe kirjeldus» kultuurist.
Argielus kajastub kultuur
Näitusel «Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel» on lisaks tarbimiskultuurile servapidi käsitletud ka seda, kuidas jõuab muuseumisse lähimineviku ja tänapäevaga seotud materjal.
ERM ei kogu kaugeltki kõike. Oma lähtekohalt on ERM etnoloogiamuuseum – etnoloogia uurib kultuuri loomist ja taasloomist. Seejuures on peatähelepanu inimesel kultuuri looja ja selle kandjana.
Ehk siis: vokid, lüpsikud, mobiiltelefonid või kohviserviis on olulised eelkõige eluviisi iseloomustajate ning alles seejärel konkreetsete objektidena (või museaalidena).
Etnoloogiamuuseum kogub vähem «ametlikku» ja suurt ajalugu, pigem privaatset ja argist, lähtudes sellest, et iga inimese elukogemus, hoiakud ja arvamused on väärt, et neid kultuurikirjelduse loomisel arvesse võetaks. Selline inimeste igapäevaelu ehk argikultuur vastandub kogumisotsuste tegemisel nn suurt, sõdade ja riikide ajalugu lahti jutustavale ainesele.
Ühiskonna muutused peegelduvad igapäevastes tegemistes. Inimeste argielu uurides saab teada, millised on nende väärtushinnangud, maailmapilt ja tõekspidamised. Argielu uurijad eeldavad, et tavapärane elu, aga ka seda ühelt poolt iseloomustav pidev uuenemine ja teiselt poolt vormiv traditsioonilisus aitavad mõista kultuuri ja luua selle kohta süsteemset teadmist.
Talurahvakultuur, mida näeb avalikkus ERMi keskse teemana, asetub samamoodi argikultuuri uurimise konteksti. Talurahvakultuur on olnud kogumise, uurimise ja säili-tamise objektiks juba alates ERMi asutamisest 1909. aastal, kuid praegusajal tegeldakse selle asemel eelkõige lähimineviku ja tänapäeva eluolu uurimise ning jäädvustamisega.
Näitus «Ostupalavik» räägib samuti argikultuuri ühest kesksest osast – tarbimisest. Peale 2000. aastatest pärit näituse tarbeks kogutud tarbeasjade on väljas 1990. aastate esemed, mis on pärit ERMi kogudest.
Uurime ka seda, millised on need märgilised tarbeasjad ja nendega seotud lood, mis jäävad muuseumikogusse meenutama üheksakümnendaid. Seda küsime ka näituse vaatajate käest, kes saavad teha ettepanekuid, milliseid tänapäeva esemeid peaks koguma, mis võiksid olla kogumispoliitika sihid.
Kogumisprintsiipide juurest jõuabki ERMi ühe olulise toimimisviisi juurde: kui ERM on muuseum, mis räägib inimestest ja nende elust, siis ei saa sellest rääkida ainult õpetatud eksperdid! Oma elu kõige paremad asjatundjad on ju inimesed ise. Seega peab ka nende hääl olema kuuldav kultuuri jäädvustamisel ja tõlgendamisel.
Muuseumi kaudu
Tänapäeva muuseumi puhul räägitakse osalusest, mis annab inimesele võimaluse tulla ja öelda, mis on talle tähtis. Millist laadi osalust muuseum või muu mäluasutus soovib, missugune on muuseumi roll osalema kutsujana ning mida üldse oodatakse, sõltub sellest, millise muuseumiga on tegu.
Ajaloo-, kunsti- või loodusmuuseumil võivad olla erinevad vajadused. Kunstimuuseum pakub vaatajale näiteks võimalust tõlgendada ise mõnd kunstiteost. Lisaks uue sisu loomele võib osaluse pakkumise eesmärk olla näiteks soov, et külastajad lisaksid kogudele või kogudes olevatele esemetele mingeid lugusid või parandaksid olemasolevaid legende. Osalema kutsudes võib olla sihiks teha paremaid näitusi või teha neid lausa ühiselt.
Koos tegemine ei saa kunagi olla muuseumi ainuvõimalik toimimise viis, aga tänapäeval ei tohiks muuseumi eesmärk olla ainult eksperditeadmise pakkumine, vaid ka kahekõned. Samuti võiks võimaldada külastajatel omavahel suhelda, jagada arvamusi, teadmisi, vaateviise või loomingut.
«Ostupalavikuga» seotud osalusprojekt – inimesed saavad muuseumi tuua esemeid, mille hankimist nad on kahetsenud – on ajendatud näituse põhiteemast, tarbimiskultuurist.
Kahetsetud ostude väljapaneku juures saaksid vaatajad mõtiskleda, mis mõjutab nende ostuharjumusi. Kas müüja määrib meile midagi pähe? Kas ostuotsus on sündinud poes emotsioonide toel või ei vasta koju viidud kraam ootustele? Anname inimestele võimaluse näidata selliseid oste ja jagada lugusid.
Osaluskampaaniate puhul ei ole tegu muuseumitöötajate laiskusega. Veel kümme aastat tagasi esitas kuraator väljapanekuga oma tõlgenduse, mida võeti kui lõplikku, viimistletud tõde. Tänapäeva muuseum peab aga võimalikuks, et tegelikult ei olegi võimalik esitada ainult üht ja «õiget» kultuuri selgitamise, kirjeldamise viisi, vaid olemas võivad olla nii minu, sinu kui ka meie lugu korraga.
Suhtlemise koht
Osalusprojektid eeldavad muuseumitöötajalt hoopis suuremat pingutust kui pelgalt oma vaate esitamine. See on pidev suhtlus ja tagasiside. Kasu on sellest aga kuhjaga – osalusprojektidega saab koguda näitust või uurimisteemat laiendavat lisateavet, millest osa võib jõuda ka muuseumi kogudesse või arhiivi.
Näiteks korraldasime «Ostupalaviku» tarbeks lastele joonistusvõistluse «Minu kingitus». Meile saadeti tervelt 3225 tööd. Kõik need kokku on hea allikmaterjal laste tarbimiskultuuri uurimiseks.
Ka kampaania «Too muuseumisse ese, mille ostmist oled kahetsenud» on mõeldud ühelt poolt näituseks, teisalt viisiks uurida ületarbimist kui üht tarbimiskultuuri tahku. Omanikud saavad kõik «kahetsetud ostud» pärast näitust tagasi.
Kui te tähele panite, siis ei rääkinud me sellest, kuidas peab piiritlema rahva kultuuripärandit, ega sellest, milline osa sellest on kõige tähtsam ja tuleks seepärast muuseumihoidlasse luku taha panna.
Kuigi kogud teevad muuseumist muuseumi ning kultuurijälgede hoolikas säilitamine on muuseumide üks põhiülesandeid, siis tähenduse neile jälgedele annab muuseumide teine võtmekohustus: olla kommunikatsiooniasutus. Muuseum suhtleb inimestega ja inimesed teiste inimestega. Kogud on selleks kõigeks väärt abivahend.
Muuseumid ei saa kunagi koguda eluolust üle jäänud ja tähenduse kaotanud prahti. Seda ei tee ka Eesti Rahva Muuseum.
Samal teemal: Enriko Talvistu, «Pärast rahvamuuseumi valmimist – kuidas edasi?», TPM 21.3