Suri folklorist Ottilie Kõiva

Ottilie Kõiva jaanuaris 2022. Laual on tema osalusel äsja valminud «Vana kannel XIV. Peetri regilaulud». Foto: Tiiu Rinaldo

Täna hommikul lahkus igavikuteele folklorist Ottilie-Olga Kõiva (6. veebruar 1932 – 9. november 2023), teadlane, rahvus- ja rahvakultuuri talletaja ja tutvustaja, laulu-uurija.

Ottilie-Olga Kõiva, tuttavate ringis Olli, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas. Pärast Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna lõpetamist 1954 folkloori erialal töötas ta kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna teadurina, olles aastatel 1966–1977 osakonnajuhataja.

Kirjandusmuuseumi läkitatud nekroloogis on kirjas, et läbi elu jäid Olli Kõiva uurimisteemadeks laulikuisiksused ja nende loomisviisid, lauluteemade seos kohaliku keskkonna ja isikliku elukäiguga, laulud pulmarituaalis ning Kihnu laulukultuur tervikuna. Ilmus rida artikleid (alates 1957. aastast), kandidaadiväitekiri «Regivärsilise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel» (1965) ning akadeemilise regilauluväljaande «Vana kannel» Kihnu köited, koostatud koos Ingrid Rüütliga (esimene 1997 ja teine 2003). Väitekirja kaitsmisele tulid Kihnu naised laulma.

Olli Kõiva tegi kõike südamega. Lastele koostas ta rahvalauluvalimikud «Sõnakera» (1961) ja «Sinikirja linnukene» (1971), ta oli Eesti Raadio saatesarjade «Laula, laula, suukene» ja «Rahvaloomingu varasalvest» paljude saadete autor, koos Herbert ja Erna Tamperega andis ta välja heliplaatide antoloogia «Eesti rahvalaule ja pillilugusid» ning selle juurde kuuluva tekstide ja kommentaaride vihku (1970), mis on nüüdseks ilmunud CD-väljaande ja võrguteavikuna.

Folkloristitööd tegi Olli Kõiva pühendunult ka pärast pensionile jäämist 1993. aastal: ilmusid «Vana kannel X. Paide ja Anna regilaulud» (2014), «Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal» (2014) ja «Vana kannel XIV. Peetri regilaulud» (2021). 2022. aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia.