Reedene rõõm Elmo Nüganen mängib ajaloo, kontratenorite ja iseliikuvate alustega

Raimu Hanson
, ajakirjanik
Copy
Esietenduse peol Vanemuise ovaalsaalis kinkis barokkooperi trupp lavastaja Elmo Nüganenile puldist juhitava mänguauto, sest lavastuses liiguvad ringi põhimõtteliselt samamoodi väikesed tankid ja suure kandejõuga alused.
Esietenduse peol Vanemuise ovaalsaalis kinkis barokkooperi trupp lavastaja Elmo Nüganenile puldist juhitava mänguauto, sest lavastuses liiguvad ringi põhimõtteliselt samamoodi väikesed tankid ja suure kandejõuga alused. Foto: Kristjan Teedema

Nädal tagasi laupäeval kõlas Vanemuise väikese maja saalis tavatult palju aplausi. Esietendus Georg Friedrich Händeli ooper «Julius Caesar», mille lavastaja Elmo Nüganen peab ooperinumbrite vahele plaksutamist üsna põhjendatuks, kuigi tal on varuks nippe, millega saaks seda ära hoida.

Suurte, mitmeosaliste muusikateoste puhul ei ole üldiselt kombeks vähemalt kontsertidel osade vahel plaksutada. «Julius Caesari» esietendusel täitis saali käte vastastikku tagumine, aga samuti vaimustushüüatused suuremal või vähemal määral pärast peaaegu iga aariat ja duetti. Mida te sellest arvate?

Plaksutamine on kombeks aegade algusest saati. Ma ei näe põhjust hakata lämmatama saalis inimese soovi anda märku solistile, et ta hindab tema esitust. See on ju peamine põhjus, miks on pärast muusikanumbrit aplaus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles