Veiki Ojaperv: segi peaga muresid lahendama – mis on valesti?

Veiki Ojaperv Foto: Signe Oidekivi

Ajakirjanik puutub oma töös ikka kokku surma, õnnetuste, alkoholi, narkootikumide ja enesetappudega, selles ei ole mitte midagi uut. Aga seda kõike on ühiskonnas viimase paari aastaga väga palju. Seda ütlevad nii isiklik kogemus kui ka ametlikus statistikas kajastuvad arvud.

Mille pealt ma nii tundliku teema puhul julgen väita, et midagi on ühiskonnas viimasel ajal väga valesti? Toon mõned näited. Viisteist aastat tagasi loodud vabatahtlike organisatsioon Peaasi, mille eesmärk on vaimse tervise muredest rääkida nii ühiskondlikul tasandil kui ka ära kuulata probleemide keskele lõksu jäänuid, on internetikeskkonnast läinud tänavatele, rahva sekka. Eelmisest aastast korraldab vabaühendus üle Eesti vaimse tervise kohvikuid, kus vaimse tervise esmaabi koolituse läbinud vabatahtlikud kuulavad silmast silma inimeste muresid.

Muresid on palju, selles ei ole midagi uut. Aga ühe vabatahtlikuga rääkides jäi tohutult kripeldama mõte, et väga suure osa pöördujate jaoks on vestlus vabatahtlikuga päris esimene kord südamelt asjad ära rääkida. Sest «psühholoogi juurde ju ei pääse», «mehed ei tohi vinguda», «naine peab oma pereeluga rahul olema», «neela alla ja teeni edasi». Need auklikuks kulunud väljendid on paljudele sisse harjunud «tõde».