Sirje Toomla: sedda pohkstawi ei olnud meie kirjas

Sirje Toomla. Foto: Pärnu Postimees

Õhtu hakul istub Äksi kirikhärra Otto Wilhelm Masing pastoraadis oma kabinetis laua taga, ta on pühapäevase jutluse kõrvale lükanud ning kirjutab järjekordset kirja oma mõttekaaslasele Johann Heinrich Rosenplänterile: «Mõelge ometi, siin ja sealt tullakse õ eest tänama, ja Kursist tuli keegi Kristjani-nimeline mees, raamatuköitja, ainult selleks minu poole, et ütelda: «meie olleme sedda lapse põlwest sadik, kui issi weel luggemist õppisime, wägga tundnud, et sesamma õ meie kirjas puddus».» Eesti õ on sündinud. Täna on sellel suurel kirjamehel 260. sünniaastapäev.

Seda, et Masing eesti keele tähestikku õ-tähega rikastas, teab vast iga eestlane. Teadaolevalt oli ta lausa esimene kirjamees, kes selle õ-häälikut tähistava tähe puudumist oluliseks pidas. Senini kasutati selle asemel kas o-d, ö-d, e-d, a-d, å-d, täishäälikuühendeid jm – nii et pilt oli kaunis kirju ning teksti sattusid sõnad ja sõnavormid, millel eri tähendus, kuid sama kirjapilt, näiteks korts ja kõrts, kört ja kõrt.

Varasemad, loomulikult sakslastest eesti keele entusiastid küll nentisid, et eesti keeles on sõnu, mille häälduse õigeks kirjapanemiseks puuduvad vajalikud märgid, kuid sinnapaika see asi jäi. Masing oli aga pärit idamurde alalt, kus kohalikus kõnepruugis kuuleb õ-häälikut sagedamini kui mujal Eestis, mistõttu ta ilmselt tajus puudujääki tähestikus palju teravamalt.