/nginx/o/2023/11/07/15704982t1haae8.jpg)
Jääb sõnadest väheks, et tänada teid. On sõnad vaid südamekaja. Seepärast kuulake südameid ja sõnu ei olegi vaja. Olen olnud lasteaiaõpetaja üle kümne aasta, entusiasm ja motivatsioon seda tööd teha on ajaga ainult kasvanud. Näha laste säravaid silmi, kui midagi õnnestub, kuulda rõkkavat naeru sõbraga mängides või näha, kuidas lapsed õpivad üksteist mure korral lohutama – see kõik on õpetajaameti juures nii südantsoojendav.
Tänavu osalesin teist korda ühel väga põneval päeval, õpetajate militaarmatkal, mida korraldab kaitseliidu Tartu maleva Kuperjanovi malevkond ja naiskodukaitse Tartu ringkonna Alice Kuperjanovi jaoskond. Mullune kogemus oli nii hea, et ootasin juba registreerimispäeva. Tsiteerin Tartu maleva Kuperjanovi malevkonna pealikut Paap Villakot: «Õpetajad on meie kalleim vara ja me hoiame neid!»
Kui Villako meile tervitussõnad ütles ja päevakava tutvustas, õhkus tema häälest sõbralikkust, tänutunnet, põnevust ja südamesoojust. Arvan, et selle taga on hea lapsepõlvemälestus enda kooliajast ja õpetajatest. Tundsin end sellel päeval hoituna ja kaitstuna tänu kõigile neile, kes meiega tegelesid.
Päev algas rivistusega, seejärel jagati meid veoautodesse ja sõit viis Vooremäele. Autokastis sõit on selle päeva kõige erilisem osa, raputab küll veidi, aga see ongi asja võlu. Kohale jõudnud, saime käia oma grupiga kolmes õppepunktis, kus pidi erinevaid ülesandeid täitma.
Esimeses neist õppisime gaasimaski kasutama ja kannatanu transportimist kanderaamiga. Leidsin end kanderaamil lamamast, gaasimask peas ja tundmatud pedagoogid minuga kiirel sammul sihtpunkti kõndimas. Isegi kui kanderaam veidi ühele küljele vajus, teadsin, et nad mind maha ei pilla ning jõuame võiduka lõpuni. Mida selles punktis veel õppisime, olid jao formatsioon ja käemärgid. Näidati erinevaid formatsioone ja nende käemärke, alguses tundus, et meelde ju ei jää, aga kui läks tegutsemiseks, siis saime väga hästi hakkama – nii et võime luurele minna küll.
Teises õppekohas oli teemaks tuli ja liikumine, mida saime harjutada paintball’i relvadega. Kui kaitseliitlased kahtlesidki, et äkki on see õpetajatele liiga militaarne, siis õpetajatel silmad särasid.
Kolmandas õppekohas õppisime kaugusi mõõtma. Näib lihtne, ent osutus praktikas üpris keeruliseks, sest silma järgi kauguse arvamine kuigi lihtne ikkagi ei ole.
Lõpuks pandi teadmised proovile kaardi lugemise ja väikese matkaga. Teekonna lõppu kuulutas imehea lõhn: naiskodukaitsjad olid keetnud katlas seljankat – see oli väga maitsev kosutus.
Päeva lõpus tänas Paap Villako meid toreda päeva eest ning kinkis osalejatele Kuperjanovi maleva kleepsu ja Tartu maleva helkuri. Meie omakorda tänasime aplausiga neid vapraid, andekaid, ägedaid ja suure südamega inimesi. Mõtlen sellele retkele naeratus näol veel päevi hiljemgi. Et see säde teie hinges eal ei kustuks.
Heleri Arumets-Kübar
Tartu Helika lasteaia rühmaõpetaja