Siiri Laidla: minu Mart ja Kadri

Siiri Laidla Foto: Erakogu

Juttu ei tule mu lastest, vaid ikka mardi- ja kadripäevast. Ei hakka lugejat piinama etnograafilise loenguga, sest kes teab, teab niigi, ja teistel on suva. Noorema põlvkonna meeli vallutas hiljutine halloween ehk Ameerikamaalt pärit kõigi pühakute mälestamise õhtu. Kirjutasin selle nimme kursiivis nagu võõrsõna, kuna miski tõrgub selle võõrast päritolu püha omaks võtmast. Olen ehk vanamoeline saurus? Nii ja naa.

Ühest küljest tore, pimedat sügisõhtut valgustavad vahvad päikesevärvi kõrvitsalaternad, mis tuletavad meelde, et päike pole kuhugi kadunud, vaid veidikeseks peitu pugenud. Poole aasta pärast, volbriööl, äratatakse päike ja loodus maagiliste toimingute abil sümboolselt taas ellu. Selleks ajaks on laternasaatusest pääsenud, kapi otsas või keldris seisnud kõrvitsad pehkinud ja seemned ootavad mulda, uus aastaring võib alata.

Nõiaks, zombiks, vampiiriks kostümeeritud tegelased kannavad tõrjemaagiat, et kadunukesed, kelle hing pole rahu saanud, meid kollitama ei tuleks. Ka uste taga kolamine ja andide nurumine on iidne tava – selle vahega, et tänapäeva kollid nõuavad ande vägisi «Komm või pomm!», mitte ei too pererahvale karjaõnne, viljaõnne, lasteõnne.