Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Mänguhoos tekib toas uus maailm

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kunksmoorimängu» esietenduse lõpuaplaus tõi vaatajate ette teiste hulgas ka Liina Undi (vasakul) ja Maria Soometsa.
«Kunksmoorimängu» esietenduse lõpuaplaus tõi vaatajate ette teiste hulgas ka Liina Undi (vasakul) ja Maria Soometsa. Foto: Sille Annuk

Teatri Kodus esietendus Vanemuise uus lastelavastus. Janek Savolaineni taktikepi all valminud tükk äratab Aino Perviku «Kunksmoori» loo sõna otseses mõttes paberilt ellu.

«Kunksmoorimäng» õigustab oma pealkirja – see on mäng «Kunksmoori» ainetel.

Saalist vaadates on näha siirast mängulusti. Liina Undi leidlik lavakujundus toob vanemale vaatajale meelde lapsepõlve, kus redel võis olla mänd, pappkast suurim varalaegas ja voodilina maailma parim ekraan.
Janek Savolainen on suutnud luua toimiva terviku, kus oma roll on inimestel, kujundusel ja liikumisel.

Laps näitetrupis

Trupi moodustavad kaks näitlejat, kaks tantsijat ja olenevalt etendusest poiss või tüdruk. Lapse kaasamine lavastusse on riskantne, kuid «Kunksmoorimängus» on see õigustatud – lavastuse raamiks ongi tõelise lapse päris mäng.

Näitlejad ja tantsijad on kohati nukujuhid ja mängija abilised, jutustajaks on väike laps koos suure raamatuga. Kiitus Kristjan Põldmaale eduka etteaste eest esietendusel! Pisikesele vaatajale annab lapsest peategelane väga suure samastumisruumi.

Pole kellegi lapsepõlv möödunud vihmase päevata, kus tuleb endale tubane tegevus leida ja luua maailm parasjagu käe ulatuses olevatest asjadest. Mängus on isetäituv kapp, föönist lennuk, varjuteater ja mitmes suuruses nukud.

Näitlejate Maria Soometsa ja Maarius Pärna juhitavad nukud varieeruvad suuruselt ja kujult. Inimnukkude rolle täidavad Vanemuise üks teenekamaid balletiartiste Aivar Kallaste ja noor baleriin Julia Kaš­kovskaja.

Juba nukkude muutumine ühest vormist teise on vaatepilt. Plussina tuleb välja tuua ka sõna ja liikumise tasakaal: sõna ei hakanud domineerima ja liikumine oli samuti omaette jutustusviis.

Meeldiva üllatusena avastasin, et etenduse jooksul ei vaadanud ma kordagi kella ja süles olevasse märkmikusse jäi ainsaks sissekandeks etenduse eel kirjutatud kuupäev ja pealkiri. Laval toimuv köitis kogu tähelepanu, muuks aega ei jäänud.

Pisemaile veidi hämar

Ka laste puhul saalis oli täheldada sama. Lasteetenduse kohta oli saal tavatult vaikne (naerupahvakud välja jättes), kuid aplausi põhjal järeldusi tehes oli publik vägagi kohal ja mänguga kaasas.

«Kunksmoorimäng» võib kõige pisemale vaatajale jääda loo tasandil veidi hämaraks. Arvan, et alates kuuendast eluaastast on võimalik saada kätte täispakett – lugu, mängurõõm ja pisike ülevaade teatri mitmesugustest võimalustest, nagu varju-, nuku-, sõnateater ja video.

Mainimata ei tasu jätta ka ideid, mida vaataja saab järgmisel vihmasel päeval ise kodus järele proovida. Lavastuses on suur sületäis helgust, aga samuti vihje, et ka peale kümnendat eluaastat on täiesti võimalik ühendada elu ja mängu.

Esietendus
• Teatri Kodus 24. märtsil esietendunud «Kunksmoori­­mängu» on Aino Perviku «Kunksmoori» ainetel lavastanud Janek Savolainen.
• Kunstnik on Liina Unt, valguskujundaja Tauri Kötsi.
• Mängivad Maria Soomets, Maarius Pärn, Aivar Kallaste, Julia Kaškovskaja ja Katariina Renate Parksepp või Kristjan Põldmaa (pildil).
Allikas: Vanemuine

Tagasi üles