Francesco Orsi: kas raeplatsil suudlev tudeng pidanuks tüdrukult nõusolekut küsima?

Francesco Orsi Foto: Sille Annuk

Kes on need tudengid, kes vihmas jalutades suudlevad keset Tartu kesklinna? Vahest on nad paariks saanud juba ülikooli esimestel nädalatel, praegu naasevad rahulikult koju pärast kinos käimist.

Ei, nad on alles peol tuttavaks saanud, seal juba vahetasid mõne argliku suudluse, nüüd tunnevad ennast tänaval vabana kirglikumalt seda teha. Või siis ei, peol veel kokku ei puutunud nende huuled, tüdruk nõustus koos poisiga koju jalutama, poiss küsis: «Kas tohin sind suudelda?», tüdruk noogutas, siis nad suudlesid.

Või siis jälle – ei, nad jalutavad koos, aga poiss ei küsi midagi, ta ei tea, kuidas tüdruk võtaks suudluse vastu, parimat lootes võtab siiski riski. Tal veab, tüdruk heameelest suudleb vastu.

Ja siis, viimaks: tüdruk on juba mitu korda poisi tagasi lükanud, kas selsamal õhtul või teistes oludes, sellest hoolimata püüab poiss uuesti teda suudelda, seekord suudleb tüdruk heameelega vastu.

Kas kõik on hea, mis lõpeb hästi? Võibolla, aga on ka oma tähtsust sel, kas see algas hästi. Esimese kahe loo puhul on eeldatavasti asjaosaliste nõusolek suudlemiseks, kuigi jääb sõnastamata. Kolmanda loo puhul on nõusolek piisavalt väljendatud: poiss küsib, tüdruk noogutab. Viimase kahe loo puhul aga jääb tüdruku nõusolek täiesti lahtiseks vähemalt enne suudlemist. Enda huulte kleepimine teise huulte külge ei saa kuidagi olla «minu viis nõusolekut küsida».

Kas ja millisel määral on need suudlused probleemsed? Üks väide on, et ilma väljendatud nõusolekuta lihtsalt ei tohi poiss tüdrukut suudelda. Selle väite kohaselt ei tohiks mitte ainult viimase kahe loo poiss, vaid ka esimese kahe loo poiss tüdrukut suudelda, sest tüdruku nõusolek konkreetsele suudlusele oli ainult eeldatav: poiss võib eeldada, et tüdruk on praegu nõus suudlema, sest nad on ju paarisuhtes, või siis suudlesid (konsensuslikult) vaid mõni minut varem. Aga mingit noogutamist või jah-sõna tüdrukult ei tulnud.

Tuleb kaaluda, kas tõesti oleme valmis lubamatuks pidama paljusid enda elu esimesi suudlusi, sest nõusolekut tookord ei küsinud ega meilt küsitud?

Kas on see väide liiga range? Lõplikku vastust ma ei paku, aga kindel see, et väide nõuaks suhteliselt olulisi käitumise muutusi nii regulaarsetes paarisuhetes kui ka n-ö vastsündinud paarisituatsioonides. Kui mõni minut varem suudeldi, kas peaks järgmine suudlus probleemi tekitama?

Nii paarisuhtes kui uues paarisituatsioonis on tüdrukul tõepoolest õigus igast järgmisest suudlusest keelduda – rääkimata intiimsemast kokkupuutest. Kas see aga tähendab, et poisil on kohustus iga kord temalt suudlemise nõusolekut uuesti küsida?

Teine väide on, et teatud olukorras – paarisuhe, paarisituatsioon – ei ole kohustust iga kord suudlemise nõusolekut saada. Sel juhul ei tee meessoost suudlev tudeng meie esimeses kahes loos midagi valet. Küll jääb küsimus viimase kahe loo kohta, kus tegu ei ole ei paarisuhte ega eelneva suudlemisega. Need on klassikalised, paljudes romaanides ja filmides esinevad esimese suudluse stsenaariumid. Tuletagem need lood meelde ning keskendugem nendele.

Üks on see, kus meessoost tudeng lihtsalt riskib ja ilma küsimata julgeb tüdrukut suudelda. On see ainult tagasi lükkamise risk või on ka lubamatu käitumise risk? Ma ei paku lõplikku vastust. Suudlemine ongi intiimne kokkupuude – eriti see romantiline või seksuaalne suudlemine, millega on tegu Suudlevate Tudengite puhul. Aga see ei pruugi tähendada, et ilma nõusolekuta jääb poisi algatatud suudlus lubamatuks.

Tuleb kaaluda, kas tõesti oleme valmis lubamatuks pidama paljusid enda elu esimesi suudlusi, sest nõusolekut tookord ei küsinud ega meilt küsitud?

Kui vastus on «lubamatud olid ainult need suudlused, mis osutusid ebameeldivaks», siis on tegu tagantjärele tarkusega, mille abil ei saa ei hukka ega õigeks mõista. Küsimus ju on, kuidas peaks käituma ilma teadmata, kas tegevus osutub meeldivaks või mitte.

Kui vastus on aga tõesti see, et need esimesed suudlused olidki nõusoleku puuduse tõttu lubamatud, siis on kaks varianti. Üks variant on kuulutada need suudlused «algpatuks»: miski, mida ei tohtinud ühelgi põhjusel toimuda ning mis jätab kustutamatu pleki kasvõi suurimate armastuslugude juurde. Teine variant on nende juhtumitega leppida: kuigi moraalselt taunitavad, saab neid lõppude lõpuks õigustada kas armastuse või lihtsalt elukogemuse nimel (mitte kõik need suudlused ei pea armastuseni viima!). Ebamoraalne käitumine võib mõnikord olla maksmist väärt hind.

Nii suudlemises kui seksimises saab nõusoleku küsimine kindlasti ise olla spontaanne ja erutust tekitav žest.

Mõlemal variandil on oma plusse ja miinuseid. Teistsugune lähenemine oleks aga üldse mitte pidada neid suudlusi lubamatuks, hoolimata sellest, et nõusoleku saamine oleks hea olnud.

Mida aga arvata viimase loo puhul, kus meessoost tudengil veab tüdruku eelmiste keeldumiste kiuste? «Veab» tähendabki, et nüüdne suudlus, kuigi ilma nõusolekuta saadud, on heameelega vastu võetud – mitte seda, et tüdruk suudleb vastu kas hirmust või väsimusest. (Vastumeelne, ent konsensuslik intiimsus ei ole siinse artikli teema.)

Tüdruku eelmised keeldumised panevad aga mõtlema, kas tegu on vaid eduka kurameerimise või hoopis füüsilise ahistamisega. Jälle ei julge ma pakkuda lõplikku vastust. Kui otsustada, et tegu ongi ahistamisega ning järelikult on sel määral poisi käitumine lubamatu, siis on need ülalpool mainitud variandid endiselt paigas, kuid on teravamaks saanud.

«Algpatu» variandi puhul oleks patt nüüd võrdlemisi tõsisem, sest tegu ei ole ainult riskimisee, vaid lausa ahistamisega, olgugi et «hea lõpuga». (On väärt võibolla rõhutada, et see, et poisil nüüd vedas, ei saa muuta ahistamist mitteahistamiseks.)

Samal põhjusel on fakti õigustamise variandi puhul ebamoraalse käitumise hind kallimaks läinud. Nii nagu eelmises stsenaariumis, on muidugi olemas ka teistsugune lähenemine: mitte pidada selle poisi käitumist lubamatuks. Kuid seekord on see valik ka keerulisem, sest mitte ainult polnud tüdruku nõusolekut teada, vaid tüdruku eelmiste keeldumiste alusel on mõistlik hoopis eeldada, et nõusolekut ei saa.

Kuhu me nüüd jääme? Nagu tihti elus juhtub, peame otsuseid langetama ilma teadmata, milline otsus on õige või vale. See kehtib ka Suudlevate Tudengite kohta. Ühes asjas saab olla ometi suhteliselt kindel: küsida nõusolekut suudelda on igaks juhuks parem, isegi kui ei tea, kas alati kohustuslik. Kas aga nii rikutakse suudluse spontaansust või naudingut?

Raske öelda, kuid nii suudlemises kui seksimises saab nõusoleku küsimine kindlasti ise olla spontaanne ja erutust tekitav žest. Kokkuvõtteks võime teatud oludes lasta sel Raekoja platsi poisil riskida, aga julgustagem teda tüdrukult nõusolekut küsima.