REEDENE RÕÕM ⟩ Väikses külas treeniv Alo Veenpere võitles end maailma parimaks kikkpoksijaks

Alo Veenpere näitas jalalööki Lukel oma A.L.O Crew’ klubi saalis. Sama löök on tema esituses kujutatud ka klubi logol. Foto: Kristjan Teedema

Eestis on taas päevakorrale tõusnud kikkpoks, sest selle spordiala raskekaallane Uku Jürjendal alistas hiljuti üheks ajaloo parimaks kikkpoksijaks peetava Badr Hari.

Kuid sel ajal on silma paistnud ka Nõo külje all Lukel oma klubis tegutsev Alo Veenpere (33, kuni 84 kg), kes naasis möödunud nädalavahetusel Itaalias peetud maailmameistrivõistlustelt meistritiitliga. Teekond kirka medalini võttis aastaid.

Alustuseks, mis asi on kikkpoks?

Kikkpoks on segu erinevatest võitlusviisidest, kus jalgade töö tuleb karatest ja taekwondo’st ning kätetöö klassikalisest poksist.

Kikkpoksis on praegu vähemalt seitse stiili, mõnes on pehmed kontaktid, teistes punktistiili kontaktid, keskmise tugevusastmega kontaktid, täiskontaktid ja on ka erinevate löögipiirkondadega stiile. Samuti võisteldakse nii tatamil kui ka poksiringis.

Millal te kikkpoksi enda jaoks avastasite?

Alustasin 2006. aastal, kui läksin keskkooli. Siis tegelesin ka karatega, aga kikkpoks tundus vabam ja mitmekülgsem. Nii jäingi kikkpoksile truuks ja olen seda jätkanud põhitöö kõrvalt, milleks on inseneritöö.

Nüüd viis see ala teid Lukelt Itaaliasse maailmameistrivõistlustele. Teenisite seal kick light’i arvestuses pronksi ja light contact’is meistritiitli. Kuidas tulemustega rahule jääte?

Olen rahul, sest andsin endast igas olukorras parima. Me ei saa selle vastu, milline on olustik, hetkevorm või milline on parasjagu kohtunike poolehoid, sportlane peab sellega arvestama.

Käisin 2018. aastal EMil ja 2019. aastal MMil WAKO assotsiatsiooni alt ning mõlemal korral sain viienda koha. 2019. aastal õnnestus maailmameistrit veerandfinaalis üllatada aktiivsusega, ta kaotas mitu korda tasakaalu ja kukkus pikali. Aga kohtunikud hoiavad tihti vanemate olijate ja suuremate riikide poole.

Nüüd, aastaid hiljem teises assotsiatsioonis, WKOs, kus ma sel korral võistlesin, olid mul paremad šansid. Pikk töö ja vaev tasus end ära.

Kuue aasta eest, mil teie klubi A.L.O Crew hoogu koguma hakkas, mainisite, et üks tähtsamaid saavutusi on olnud taekwondo must vöö. Kuhu tähtsuselt paigutub maailmameistritiitel?

Isikliku saavutuse püramiidis on MM-kuld ikka magusam ja pikaajalisem töö, sest vöö on pükste üleval hoidmiseks, kuigi on ka mehe kvaliteedimärk. Samas vöö ei võistle ning maailmameistriks võib tulla ka ilma ühegi võitluskunsti musta vööta. 2013. aastal oli musta vöö omandamine ikka minu saavutuste tipp ja elu unistus. Peale seda julgesin üldse mõelda, kuhu ja kuidas edasi.

Vestlusest on läbi käinud terminid kick light, light contact ja erinevad stiilid. Lisaks võivad paljudele kikkpoksiga seostuda uudised Uku Jürjendali saavutustest glory fight’i sarjas. Selgitage, mida need arvestused tähendavad.

Rääkides Uku Jürjendali jõudmisest glory’sse kui kikkpoksi Mekasse võistluse vallas, siis see on täiskontaktne stiil, kus on võimalik võita ka sportlasel, kellel ei pruugi olla parim tehnika, aga on parim ajastus ja vastupidavus.

Mina võistlen aga tatamil, kus tehnikad paljuski kattuvad, aga löökide ajastus, kiirus, sagedus ja liikumistehnikad on täiesti teised. Olen jäänud tatami juurde, sest mulle meeldib selle vigastuste hulga vähesus ja võiks öelda, et see on tehnilises mõttes vaatemängulisem.

Kui nüüd kaaluerinevus välja arvata ja fantaseerida, et lähete vastamisi Jürjendaliga, siis kas teie võitlus võiks olla tehniline ja Jürjendalil füüsilisem?

Jah, ringis on iga kilogrammi erinevus väga-väga oluline näitaja. Meil on kaaluvahe vast üle kolmekümne kilo ja mul poleks tema vastu ringis võimalust. Aga tatami reeglite järgi poleks jälle Ukul võimalust.

Jürjendal märkis, et raskekaalus on Eestis keeruline hakkama saada, sest vastaseid napib. Kuidas teie kaalus on seis?

Sama lugu. Keskkaalus ja poolraskekaalus, kus minu kaalukategooriad algavad, on meil Eestis heal tasemel tegijaid ainult ühe käe sõrmedel lugeda. Lõuna-Eestis olen pretsedenditult mina, Põhja-Eestist on veel mõned. Problemaatiline on meil aga omavahel kokku saada ja treenida ning nii peab ka väljapoole vaatama või tegema trenni enda kaalu ja kiirusega teiste stiilide inimeste vastu. Ma teen vahepeal ka karatekade, klassikaliste taekwondo võitlejate ja poksijatega trenni.

Millised võimalused Eestis üldse on kikkpoksiga tegeleda?

Praegu on väga palju võimalusi erinevate võitluskunstidega tegeleda, ütleks, et mitu korda rohkem kui ajal, mil mina alustasin. Kikkpoksiklubisid on Tartumaal peale minu klubi veel vähemalt viis, Tallinnas paarkümmend.

Mul on kahju sellest, et UFC ja MMA meelelahutuslik pool sööb klassikalist võitluskunsti ära. Noored tahavad end kiiresti võimalikult mitmekülgseks ja nokaudiohtlikuks treenida. Nad arvavad, et on tore treenida igast võitluskunstist natukene ja siis teha sellest oma nägemus, aga tegelikult ei valda nad ühtegi võitluskunsti korralikult. See on praeguse harrastaja mõttelaad.

Aga teisalt pole seegi halb, sest muidu ei kasvaks populaarsus.

Aastaid tagasi unistasite mustast vööst taekwondo’s, nüüd on see ja ka maailmameistritiitel olemas. Mis järgmiseks?

Ma ei ole julgenud sellele veel mõelda. Pelgan momenti, kui mu unistus täitub, sest siis pean ju uue sihi leidma.

Arvan, et uus eesmärk on seotud võitluskunstidega ja see peab alati olema midagi suuremat kui eelmine. Alaliite ja stiile on erinevaid, võib-olla pürgida mõnes teises stiilis või võistlusalal maailma tipptasemel võistlusele.

Sellele teekonnale jääb mitu reedet. Mis on teie reedene rõõm?

Minu reedene rõõm on see, kui treeningunädal on hästi, vigastusteta ja plaanipäraselt läinud. Siis on reede ainuke päev nädalas, kui ma ei treeni ja lasen kehal puhata. Reede on justkui tagasivaade nädalale.

Hobisid on ka, nagu motosport, lugemine ja muu vaimne tegevus, need tasakaalustavad hästi.