Tiia Kõnnussaar: seltsimehed unetud, ärgake!

Tiia Kõnnussaar Foto: Margus Ansu

Sama kindlalt kui kaupmehed panevad oktoobri lõpus välja läikivad ja kirevad jõulukaubad, võib umbes samal ajal ennustada kellakeeramise üle nurisevaid kirjatükke lehtedes.

Tõsi, kurtmist on rohkem kevadise kellakeeramise ajal, kui tõusta tuleb tund varem. Ent oma mõju on ka sügisesel ajanihutamisel. Kahjuks ei ole riikide valitsustele suudetud selgeks teha, millist kahju teeb inimeste tervisele elurütmi välisel survel muutmine kaks korda aastas, ning nii aastaid ja aastaid järjest.

Mina kuulun sellesse üpriski arvukasse seltskonda, kes ilmselt kroonilise unehäire all kannatab. Mida see tähendab: juba oma viisteist aastat ärkan kella kahe-kolme-nelja paiku üles. Kui läheb hästi, jään uuesti magama veerand tunni jooksul; kui kehvemini, siis pooleteise-kahe tunni pärast.

Mida selle «sülle langenud» ajaga ette võtta? Nii ergas ma pole, et suudaksin öist unepausi loominguliseks tööks kasutada, pea on justkui vatti täis. Esiotsa püüan lõdvestuda ja uuesti uinuda, siis löön käega ja kuulan raadiost mõnd jutusaadet, näiteks David Vseviovi «Müstilist Venemaad» – olen mõelnud, et peaksin teda isiklikult tänama, et öised tunnid mööduvad vähemalt mõnusa jutuvestja heas seltskonnas. Või teine variant: loen raamatut, kuni silmad kipitama hakkavad. (Tõsi, ega ma loetust-kuulatust hommikul suurt ei mäleta.)