Kristofer Seema: kas majanaaber võib ka olla inimene?

Kristofer Seema. Foto: Teele Toova

Vast kõigil on elu jooksul olnud naabreid, kellest sooviks võimalikult kaugel elada. Aga alati pole kõik enda kätes. Vaikus omandab korteris täiesti teistsuguse tähenduse, kui eramajas ja naabri või naabritega läbisaamisest võib saada suur faktor sinu igapäevasest heaolust.

Enne Tartusse kolimist polnud ma selle peale kunagi mõelnud, kuidas võib minu tegevus naabreid häirida. Loomulikult – elasin ma enne ridaelamus, kus seinad olid normaalse paksusega ja iga liigutus ei kostnud kõrvalpere elutuppa. Seega oli see nii-öelda võõras mure.

Tartus sain ma täiesti teistsuguse kogemuse osaliseks. Kolisin ülikooli õppima tulles neljakorruselisse kortermajja. Esimesed kaks aastat möödusid probleemideta ja naabritega suhtlus piirdus viisakustega trepikojas. Seda, et seinad on äärmiselt õhukesed, oli muidugi kohe tunda, sest kuulda oli isegi naabri telefoni helisemist. Mind need helid ei häirinud, sest olin korterisse kolides leppinud teatava lärmiga. Arvasin, et nii on teinud kõik.