Professor kogub raha asemel veidraid asju

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tartu Ülikooli füüsik professor Jaak Kikas on kord proovinud raha koguda, kuid sellest ei tulnud kahjuks midagi välja. Väga hästi läheb aga tal erinevate ma­terjalide, näiteks kaua aega salapärase päritoluga olnud liibüa kõrbeklaasi, kord veniva, kord murduva untsu läinud tehiskautšuki ja kõiksugu muu õppetööks vajaliku varanduse, sealhulgas ka jaanalinnumuna ning longeri purkidesse pandud riisi ja tatra oma kabineti kappi kogumine.

FOTO: Sille Annuk

Kui mõõkteravat plastist kööginuga ja teab mida kõike veel peitva kapi logisev uks välja arvata, siis muus valitseb korrapäratute süsteemide professori Jaak Kikase kabinetis kord. Suhteline kord, täpsustab professor.




Füüsikutel on ikka kõik võimalik – olete selle väga süsteemse ala korrapäratute süsteemide professor!


Kui mina koolis käisin, uurisid füüsikud peamiselt korrapäraseid kristalle. Viimaseid võib võrrelda inimestega – mõlema teevad huvitavaks defektid. Ideaalne kristall ja ideaalne inimene on ebahuvitav.

Kuid tol ajal hakati väga edukalt tegelema ka teiste ainetega, mis pole nii korrapärased kui kristallid. Oleme füüsikainstituudis tegelenud amorfsete ainete või klaasidega, näiteks polümeerklaasidega.

Korrapäratud süsteemid on huvitavamad kui kristallide korrapära, sest ka korrapäratuses on varjatud kord, mida me pole veel mõistnud.

Mida veel tahaksite uurida?


Füüsikas on väga suuri küsimusi, millele me ei tea vastust. Viimase 15 aasta suurimaks teadussaavutuseks võiks nimetada seda, et nüüd teame oma universumist märksa vähem kui varem – 95 protsendi universumi kohta pole teada, millest see koosneb. Nii et põnevat tööd meil jätkub.

Paljud teadlased arvavad, et maa peal on asjad küllalt selged ja valmis. See on igav variant ja kõik õnneks nii ei arva kah.

Mis võiks olla järgmine suur avastus?


Praegu tegelevad füüsikud pingeliselt juhitava tuumasünteesi probleemidega, et lahendada maailma energiaprobleem. Loodetavasti tuleb midagi huvitavat ka CERNis varsti tööle hakkavalt ülipõrkurilt.

Kuid on ka muid seletamata nähtusi. Üks neist on näiteks keravälk. Oleks kõva sõna seegi, kui õnnestuks keravälku tekitada, kuid ka seda ei osata.

On uskumise küsimus, kas siin lähikonnas võib veel suuri asju avastada. Usun, et võib. Selle usuga on rõõmsam elada.

Kas olete kahetsenud, et vahetasite füüsikainstituudi ülikooli vastu?


Ülikool on hierarhiline süsteem, kuhu sattumine omavahel tihedalt läbi käivate inimestega füüsikainstituudist oli küll omamoodi üleelamine, kuid ma ei kahetse seda. Teen oma teadust füüsikainstituudis tänini.

Ülikoolis hakkasin õppetööd tegema. Seda tehes sai mulle selgeks, kui oluline on teaduse laiem tutvustamine.

Kui oluline see siis on?


Teadlastele heidetakse ette, et nad on argielust kaugel, oma elevandiluust tornis. Kuid teadusele iseloomulikum on Paabeli torn, mille projektile sai hukatuslikuks Paabeli segadus, keelte segamisest tekkinud kaos.

Teadus on läinud väga haruliseks. Probleem pole enam selles, kui kiiresti me torni kõrgust kasvatame, vaid kui hästi me torni omavahel kokku seome.

Siin tulebki mängu õpetamine ja mitte ainult üliõpilastele, vaid ka märksa suuremale ringile teaduse tutvustamine.

Kui teadlased on oma tornides, siis inimesed kaugenevad teadusest. Sellest võidab praegu aga üha enam esoteerika. Kui teadus ei paku inimesele suuri ja põnevaid probleeme ning on  kauguses, siis inimese huvid suunduvadki mujale.

Kas materjaliteadlasena olete vana ja läbiproovitud asjade pooldaja?


Ei saa nii väita, olen ka ise kipsplaati seina pannud. Ma ei lähene materjalidele nii, et see on vana ja järeleproovitud asi, seega parim. Teadlased ongi kõige suuremad kahtlejad, sest nad on kohustatud isegi oma seisukohtades kahtlema.

Materjalide puhul maksab tark olla, ammutada teadmisi siit ja sealt, mitte uskuda esimest reklaami. Tasub ikka mõelda, kui räägitakse intelligentsetest molekulidest. Mõelge, mida need sõnad tähendavad!

Talupojatarkus on suur väärtus ja aja jooksul läbi proovitud materjalid pole halvad. Ka uued materjalid pole keerulised, nende usaldamise teeb keeruliseks kiirus ja hulk, millega need tulevad.

Uutel materjalidel on nii plussid kui miinused. Viimased ei pruugi olla kahjulikud, need miinused võivad olla näiteks harjumuspärasest erinev käitumine.

Teadlased ongi kõige suuremad kahtlejad, sest nad on kohustatud isegi oma seisukohtades kahtlema.

Kuni meie majal oli eterniitkatus, püsis lumi seal rahulikult. Nüüd on katusel libe plekk ja vahel käivad maja ääres suured mütsud, kui lumi sealt suure hooga maha sõidab. Kuid plekist katus pole ju halb.

Õpetate tudengeid, teete teadust, aitate Ahhaad, juhendate teaduskoolis olümpiaadidel käivaid noori. Aga mis on teie hobid?


Minu töö on mu hobi! Viimasel ajal olen kultuuritarbimisel tagasihoidlik. Noorus on kõige endasse ahmimise aeg, aga mingil ajal saabub küllastus. Kui oled läbi lugenud raamatud «Meister ja Margarita» ja «Sada aastat üksildust» ning vaadanud ära Tarkovski filmid, siis on raske uskuda, et midagi veel paremat välja ujub.

Teadusfantastika on küll suur lemmik. Mu üks lemmikraamat on Tolkieni «Sõrmuste isand». Loen seda inglise keeles, sest eestikeelne tõlge on vilets. Potter mind ei vaimustanud.

Inimesed pöörduvad esoteerika poole. Kuidas teadlased neid takistada saavad?


Tuleb igal võimalusel kõigile arusaavas keeles teadusest rääkida. Selleks on väga hea kõnetoru teaduskeskus Ahhaa, mis tegutseb väga edukalt, kui majaprobleem välja arvata.

Äkki võiks Tartu linnavalitsus loobuda lootmast valitsusele ja riigi rahale maja ehitamisel ning teha meie laste- ja noortesõbralikus linnas see hoone kogu Eesti rahvale oma kuluga ära?


Sellist mõtet on mõeldud, Tartu linnast oleks see tõesti kõva sõna. See oleks tegu tuleviku heaks, mitte vegeteerimine.

Annan endale aru, et praeguses olukorras on seda väga raske teha. Kuid kui me elame vaid teadmisega, et eelarved on negatiivsed ja nüüd ongi kõigel lõpp, siis on see lõpp kindlasti. 
-------------------------------------------------------------

Lüüriline füüsik 

Pärast ülikooli kirjutas professor Jaak Kikas n-ö tõsiseid luuletusi, kuid kümmekond aastat tagasi hakkas nagu varrukast nalju puistav mees paberile panema naljaluuletusi.
«Kirjutan ühiskonnas valitsevate väärnähtuste kohta,» selgitab Kikas mürinal naerdes. See tegevus on osalt seltskondlik tellimus kas sünnipäevale või füüsikainstituudi jõulupeole, kus professor Kikas käib juba aastaid jõuluvanana.

«Eks see luuletamine ole mingis mõttes mööda serva kõndimine ja imidži küsimus – oled sa tõsine teadlane või tola,» arutleb Kikas. «Kõike tuleb parajalt doseerida. Kui on veidi teaduslikku pagasit, siis võib ka luuletada, see ei võta tükki küljest ära. Ka lugupeetud akadeemikutel on veidrused, mis neile andestatakse.»

Jõuluvana tööst pole talle mõru maitset suhu jäänud, kolleegid teretavad ka pärast pidu.
Luuletamise koha pealt püüab professor Kikas vastutuse enda pealt ära veeretada ja süüdistab selles geene. Tema vanaisa üht luuletust teavad kõik eestlased, see algab sõnadega «Küll on kena kelguga». Reinhold Kamsen oli selle luuletajast vanaisa nimi. (TPM)

CV
• Sündinud 23. veebruaril 1949 Tallinnas tehnikaülikooli teadlaste peres.
• Lõpetanud Tallinna reaalkooli ja Tartu ülikooli cum laude füüsikuna (1972).
• Pärast ülikooli oli ohvitser Ida-Saksamaal, kuid vahetas selle ameti neli korda väiksema palgaga teadlasetöö vastu. Töötanud füüsikainstituudis (1974–1995), 1979. aastal kaitses kandidaadikraadi. 1995. aastast Tartu Ülikooli professor, nüüd loodus- ja tehnoloogiateaduskonna füüsikainstituudi materjaliteaduse osakonna juhataja. Teaduskeskuse Ahhaa teadusnõukogu esimees, ülikooli teaduskoolis valmistab gümnasiste ette rahvusvahelisteks füüsikaolümpiaadideks.
• Abielus kursuseõe Üllega, kes on haridus- ja teadusministeeriumis nõunik. Lapsepuhkusel olev vanem tütar Riina ja poeg Taavet õppisid Tartu Ülikoolis informaatikuteks ja töötavad sel alal kodulinnas. Noorem tütar Rutt juhatab Eesti Loodusmuuseumi geoloogiaosakonda ja on Tartu Ülikooli doktorant. Kolmekordne vanaisa. 

Tagasi üles