Mart Kivastik: kas me sellist Tartut tahtsimegi?

Kinomonopol, erootikaklubi ja reklaamautod. Foto: Kristin Vaheri Illustratsioon

Ma sõitsin ühel ööl rattaga koju ja nägin kogemata pealt, kuidas tartlane üritab stripiklubisse minna. Stseen meenutas inglaste telelavastust «Õhtusöök ühele», kus teener tahaks pudeliga perenaiseni jõuda, aga kuidagi ei lähe õnneks. Jõuab pudeliga klaasini, aga valab igale poole mujale kui klaasi, nii täis on. Lõpuks sai tilk klaasi ka.

Tartlane saabus taksoga otse Ülikooli tänava Sapphire’i ette, juht avas takso ukse. Tartlane kukkus taksost otse roosasse valgusse ninuli, tõmbas hetke hinge, ajas end püsti ja üritas uksest sisse marssida, suutis astuda kaks sammu, siis kukkus selili. Nii kestis see mõnda aega, lõpuks tartlane lihtsalt kukkus pea ees klubi uksest sisse. Igas mõttes «õnnelik lõpp», aga ei ole üldse sama naljaksas kui too inglise komöödia.

Tartu linn on vaid mõne kuu kaugusel 2024. aastast, kui algab meie kultuuriaasta. Siis hakkavad siia saabuma kultuurihuvilised kaugetest maadest, tuleb välja, et ka lennukiga Ülenurmele.