/nginx/o/2023/10/16/15658477t1h7944.jpg)
Lugesin teie artiklit «Patsient suurhaigla EMOs: istusin siis alasti voodis nagu Eva» (TPM 10.11). Igati asjalik kirjutis. Ilmel oli väga hea meel, et tema mure leidis kajastust.
Mul tekkis kaks ideed teema kohta, et märgakem ka head.
Minul on haruldaselt hea kontakt olnud oma mure tõttu nahakliiniku tohtri Viljar Jaksiga. Raske on sõnades edasi anda seda, kui tähelepanelik ta patsiendi vastu on. Ta teeb oma tööd rõõmuga ja ametialase kirega, samas on ta sõbralik ja hooliv patsiendi suhtes.
Minu teine väga meeldiv kogemus oli Aparaaditehases asuvast paranduskeldrist. Käisin seal parandamas antiikset laualampi, mille pistik ei sobinud seinakontakti. Ruum asub esimesel korrusel, mitte keldris.
Seal oli kaks sõbralikku ja arukat noormeest, kes lahkelt mind abistasid ja leidsid prügikastist ka sobiva pistiku. Viie minutiga oli pistik vahetatud. Sama lamp oli mul kodus seisnud aastaid kasutuskõlbmatuna, ära visata oli kahju! Poisid näitasid mulle parandatud keraamikat, mis jättis mulje, nagu see oleks olnud taotluslik.
Väga kurb on aga vaadata inimeste rumalust prügimajanduse asjus. Biojäätmete kasti visatakse jäätmed tavaliste kilekottidega. Aga neid kogutakse ju kompostimise eesmärgil. Kes siis hakkab neid kilekotte sealt välja koukima?
Camilla Meister, tartlane