VIDEOLUGU ja GALERII ⟩ Põletushaavad ja meeleheide – kannatanud panid lennuõnnetuse õppuse osalejad proovile

«Mayday, mayday, mayday!» saab häirekeskus kell 10.12 teate Tartu lennujaamast. Üheksa minut hiljem saabuvad Ülenurmes asuvasse lennujaama päästjad, nende järel järgmised operatiivsõidukid siniste vilkurite saatel. Neil on aega alla tunni, et olla valmis lennuki hädamaandumiseks.

Just nii rullus lahti kolmapäeval Tartu lennuväljal aset leidnud õppus, mille eesmärk oli harjutada, kuidas lennujaam õhusõiduki hädamaandumise korral toime tuleb.

«Nüüd me ootame.»

Kui päästjad, kiirabi ning politsei kõrgeimale ohutasemele välja sõitsid, olid õppuse ettevalmistused kestnud juba üle paari tunni. Näiteks vaid mõni minut enne «lennuki» pardalt kostnud hädakutsungit sai viimane reisija lennujaama ootesaalis veel «vigastusi» ehk põhjalikku grimmi.

Kell sai 10.05. Oli aeg.

Siis haaras lennuki ATR 72-500 piloot, ka päris elus sama ametit pidav Ain Siimsaare raadiosaatja. Järgnes mitu minutit infovahetust Tartu lennujaama juhtimistorniga. Selle käigus «veendusid» lennujaama töötajad maa pealt vaadates, et jah, probleem on lennuki telikuga. Käes oligi mayday-mayday-mayday-olukord.

Seejärel asus kujuteldav lennuk Tartu kohal uuele tiirule, et kulutada viietonnise kütusepaagi varu poole tonnini. Seda selleks, et viia tule- ja plahvatusoht miinimumi. Pea tunnisele tiirule asusid meeskond ja reisijad, kokku 33 inimest.

«Nüüd me ootame,» kostis infovahetuse järel ootesaalist. Pärast kella 11 asus lennuk viimaks hädamaanduma, selleks olid siis valmis ka operatiivtöötajad.

Haavatu siin, haavatu seal

Enne veel, kui õnnetuspaigale rutati, kutsuti operatiivtöötajad viivuks lennujaama sisse sooja. Neile kuvati projektorist reaalse õnnetusvideo näitel juhtuma hakkav olukord: lennuk maandub hüplikult, vasak tiib süttib põlema ning tuli levib kiiresti üha edasi, tekitades paljudele reisijatele põletushaavu.

Video läbi, oli «õnnetus» käes. Paari minutiga olid päästjad ja kiirabi lennuki juures kohal. Oli tuld, tossu, tehisverd, vigastatute karjeid ja paanikat. Järgmine pool tundi kuluski kustutustöödele ja esmaabi andmisele.

Abijõud aitasid üksteist nii palju ja kiiresti, kui said ning järjepanu transporditi kannatanuid lennujaama. Lennuakadeemia õppurid ning teised vabatahtlikud reisijad ei teinud seda tööd lihtsaks, rolli elati tõsiselt sisse. Mõne patsiendiga tuli tegeleda kümmekond minutit.

Reisija nimega Jaanika Maika ootas esmaabi saamist kaua. Ta kurtis, et tal on raske hingata, käed on põlenud ja valutab mujaltki, ent tohterdamist paluti tal oodata. Ka ootas Jaanika Maika oma kaasreisijat Kallet, keda ta pärast õnnetust näinud polnud.

Tavapäratu vajalik kogemus

Kui kell lähenes keskpäevale, töötasid õnnetuspaigal veel vaid päästjad, kes hoiatasid sealse plahvatusohu eest. Sama rahulik õhkkond ei olnud sealt ligi kilomeetri kaugusel lennujaama ruumides, kus meditsiinitöötajate abi vajasid veel paljud. Teiste seas oli kiirabi hoole alla jõudnud ka Jaanika Maika. Kuulda oli, et tema on haiglasse viimise järjekorras teine. Ehk olnuks see number miski muu, kuid vahepeal olid vaatlejad mõne vabatahtliku juba nii-öelda surnuks kuulutanud.

Meditsiinitöötajate hindaja Maris Jõesaar rääkis, et peamiselt oli meedikutel jäänud veel MIST-kaartide täitmine ehk igale patsiendile osutatud esmaabi kirjeldamine ja ajaline ülesmärkimine. Samuti harjutati vigastatute transporti haiglasse, mis sedapuhku asus kiirabi Tõrvandi koolituskeskuses.

Kuidas aga hindaja nähtuga rahule jäi? Meedikud tegid tublit tööd, vastas Jõesaar. Ta kiitis, et abivajajad toimetati kiirelt vihma käest lennujaama sooja, samuti osati samm kaugemale mõelda. Nimelt «kutsuti» ennetavalt appi helikopter, et tõsisemate põletushaavadega kannatanud Tallinna viia.

Kokkuvõttes leidis Jõesaar, et õppus oli vajalik, sest nii sai läbi harjutada olukordi, mis ei ole igapäevased, ent millesarnasteks tuleb püsivalt valmis olla.

Ka Tartu lennujaama käitusjuht Roman Kulikov ütles, et õppus ja abijõudude koostöö õnnestus hästi. «Ega mul olegi ühtegi halba sõna öelda, harjutamine teeb meistriks – raske õppustel, kerge lahingus,» sõnas ta. «Aga loodame, et päris elu seda kunagi tegelikult rakendama ei pea.»