Heljo Pikhof: võlgu omaenese lastele

Heljo Pikhof Foto: Valimised

Elame võlakriisis Euroopa võlgadeta väikeriigis. Eesti on võrratult tubli – väliselt, vormiliselt. Aga sisuliselt? Üle 63 000 lapse ja nooruki, seega tervelt 26 protsenti alla 18-aastastest inimlastest kasvab meil absoluutses vaesuses või vaesusriskis.

Lapsed on ülejäänud ühiskonnaga võrreldes palju halvemas seisus, ka viimaste aastate majandusuperpallid on muutnud kitsamaks ennekõike laste eluolu – just nende toimetuleku, kes ise ei saa veel enda eest seista.

Alanduse mõõt

Ometi on kasvuaeg ja -keskkond määrava tähtsusega iga inimese arengus, just noist oludest sõltub suureks sirgunud inimese osalemine ühiskonnas. Tähendab ju vaesus piiratud õppimisvõimalusi ja sotsiaalseid kontakte, pahatihti ka terviseprobleeme. Vaesus tähendab ilmajäetust ja alandust, ja kui alanduse mõõt täis saab, siis ka madalast enesehinnangust tulenevat sõltuvuskäitumist, kõigele käegalöömist, asotsiaalset või ka kuritegelikku eluteed.

Vanemaid ei valita. Jätkem korrakski kõrvale stereotüüpne ettekujutus lapsevanemast, kes viib piskugi lapsetoetuse otsejoones viinapoodi, ja mõelgem näiteks üksikvanemaga haritlaspere peale, kelle, ütleme, õpetajapalgast peaks piisama kolmele inimesele äraelamiseks; üha paisuvatest kommunaalkuludest rääkimata. Kas too ikka veel kutsumuse- ja koolitruu lapsevanem üldse saab – või söandab – toimetulekutoetust taotleda?

Toimetulekutoetus aga on meil 76 eurot 70 senti kuus; igale järgmisele pereliikmele, ka kasvueas lapsele, on ette nähtud pisut üle 61 euro kuus. Peaminister, mitte küll enam kasvueas, vaid väsinud inimene, on, käsi südamel, tunnistanud, et 61 euroga kuus pole võimalik toime tulla.

Ainuüksi minimaalsegi ostukorvi maksumus on 77,58 eurot. See on ellujäämiseks hädapärane, aga pudrule-piimale lisaks vajab laps ka jalavarje, millest poole aastaga välja kasvab, ta vajab ka näiteks taskutelefoni – sest selle vidinata ei ole praegusaja lapsed-noored üksteisele üldse olemaski.

Toimetulekutoetuse arvestamine on ajale ja elukallidusele lootusetult jalgu jäänud, statistikaameti andmeil on üheliikmelise leibkonna elatusmiinimumiks ehk absoluutse vaesuse piiriks praegu 180 eurot inimese kohta kuus. Sada eurot siia-sinna? Kellele kuidas.

Euroopa Liidus on Eesti saavutanud ühe suurima ebavõrdsusega riigi staatuse, tulude erinevus vaesema ja jõukama detsiili vahel on meil üheksakordne.

Kas just see, et meie poliitikakujundajad ei tea mõhkugi sendilugemise alandusest, polegi põhjuseks, miks otsitakse ja leitakse üha uusi põhjendusi, et lastega perede toimetulekuraskusi ala- või naeruvääristada?

Lapse õigus toetusele

Vaesust on Eestis küllalt analüüsitud, vaesusriski teguridki ammuilma teada.

Lastega pered on läbi aegade olnud kõige kaitsetum ühiskonnakiht, näitavad uuringud. Laste vaesus tükkis noorte riskialti käitumisega on probleem, mis ohustab kogu ühiskonna kestvust. Seda enam meie vähese sündimuse ja suure väljarände taustal.

Riik peab toetama vanemaid laste kasvatamisel, ja mitte sellepärast, et seda nõuab näiteks ÜRO Lapse Õiguste Konventsioon või et oleme juba 2006. aastal Euroopa Ülemkogus kohustunud «võtma tarvitusele kõik meetmed, et kiiresti ja oluliselt vähendada laste vaesust, tagades kõikidele lastele võrdsed võimalused, sõltumata nende sotsiaalsest päritolust».

Noid tähtsaid ja suunda näitavaid europabereid oleme ju hulgi alla kirjutanud.

Meil lihtsalt ei ole inimesi lörtsida.

Vähe sellest, leevendamaks laste vaesust, tuleb tegutseda võimalikult kiiresti – et vähendada kahju, mis iga viimane kui üks, ka aasta-paarine arenguauk kasvueas lapsele ja noorukile võib tekitada.

Ja ometi on sotsiaaldemokraadid praegu juba kolmandal katsel sotsiaalhoolekande seaduse täiendustega riigikogu ees, nõudes, et universaalset lapsetoetust saaksid kõik lapsed: praegu on sellest ilma jäetud just need pered, kes iga senti hädasti vajavad, kes elavad süvavaesuses. Nimelt arvestatakse lapseraha toimetulekutoetusest maha. Kõrgepalgalisi mõistagi see ei puuduta, nende lapsed saavad lapsetoetust vanemate töötasust sõltumata. Nõrgimad aga pühkigu suu puhtaks.

Ka OECD 2010. aasta Eesti sotsiaalprogrammide analüüs osutab sellele, et seegi vähene, mis meil maksumaksja rahast perede toetamiseks läheb, jõuab ennekõike päris heal järjel inimesteni. Eestis kulub sotsiaaltoetustele 12,5 protsenti SKTst, seejuures on ELi liikmesriikide keskmine näitaja – rõhutan, keskmine – 27 protsenti.

Ilma ka 18 eurost

Praegu on riiklik lapsetoetus kõigest 19 eurot kuus – piinlik küll –, ent sedagi peetakse paljuks toimetulekutoetust saavate perede jaoks. Nii 2009. kui 2011. aastal leidis valitsus, et piskugi lapsetoetus võtvat emalt-isalt ära isu otsida tööd või ei ole see kooskõlas toimetulekutoetuse üldise loogikaga.    

Ja ehkki viimased neli aastat on olnud vaesuse ja varandusliku ebavõrdsuse süvenemise aeg, nulliti mõni aeg tagasi lisaks veel ära ka lasterikka pere toetused.

Aega viitmata tuleb – ja saab – suurendada lastega perede abistamist, sisse seada ka lisatoetusi sotsiaalsete riskide maandamiseks, näiteks töötu või üksikvanemaga või lasterohketele peredele. Ka vajavad nii vanemad kui ka lapsed rohkem teenuseid. Jutt on riigi ja omavalitsuste koordineeritud ja jõulistest meetmetest.

Me oleme oma lastele võlgu kaugelt rohkem kui nood 19 eurot kuus, millest kõige haavatavamad on praegu ilma jäetud.