Eili Arula: kui suur seenenälg saab olla?

Eili Arula Foto: Kristjan Teedema

Tänavune aasta annab võimaluse seenel käia, nagu läheks kaubanduskeskusse. Kui tekib soolaseene isu, hops! kodulähedasse metsa, kakskümmend minutit jalutamist ja ongi paari purgi jagu võiseeni soolamiseks olemas. Teine päev isutab jälle seenerisoto järele. Taas sammud kodumetsa, kakskümmend minutit küürutamist ja ongi risoto jaoks kukeseened olemas. Paiguti ei ole tarvis isegi metsa minna, seeni leiab koduaiast, niidult, põlluservast.

Saadaval on kõike, igale maitsele – metsades leidub riisikaid, puravikke, kukeseeni, sirmikuid ja mida kõike veel.

Sellest johtuvalt ei taipa, miks on nii rikkalikul seeneaastal tarvis eksperimenteerida. Aeg-ajalt vupsab sotsiaalmeedias seeneentusiastide gruppidesse pilte postitajale tundmatust seenest küsimusega, mis see olla võiks ja kas ka süüa kõlbab. Ja kommentaarium kihab. Mõne seene tuvastamisel läheb isegi vaidluseks, kas tegu on suurepärase söögiseenega, mida võib otse pannile lõikuda, või on tegu sellisega, mis teeb tervisele tõsist häda. Ka terviseameti andmed räägivad sellest, et rikkalik seeneaasta on kaasa toonud tavapärasest enam mürgistusjuhtumeid.