Kiri ⟩ ID-kaardi taotlemine tekitas mõtteid

ID-kaart. Foto: Erik Prozes

Oktoobri lõpus kaotab mu ID-kaart kehtivuse. Sellest teadlikuna üritasin juba augusti lõpus Tartu teenindusbüroosse aja broneerida. Võta näpust! Kõik ajad kinni. Süsteem pakkus võimalust teha taotlus iseteeninduses.

Võta näpust! Selleks oli vaja fotot ja sõrmejälgi, s.t tuli ikkagi büroosse kohale ilmuda. Foto ja sõrmejäljed antud, kobid tagasi koju ja suundud iseteenindusse. Aga kui ma seal juba olin, tundus see variant tobe. Sest järjekord polnud üldse pikk, nii veerand tundi, kuigi infotöötaja hoiatas, et võib minna kuni kaks tundi. Ootasin, vaatasin – viieteistkümnest boksist olid töös mõned, ei täheldanud mingit ummikut. «Nagu Annelinna Prismas,» mõtlesin, «kuusteist kassat ja ainult üks töötab. Lisaks muidugi selvekassa.»

Järg jõudis minuni ja sain teada, et pean kaardi eest maksma kolmkümmend eurot, mitte soodsama taksi 20. Miks? «Sest te ei teinud avaldust iseteeninduses.» Aga olen ju pensionär, kellele peaks soodustus kehtima? «Te olete pensionär soodustingimustel, kuna teil on neli last, seega peate maksma täishinna.» Möh?