Jaanus Kriisk: rattalinnaks pürgiv Tartu ei või mängida eludega

Jaanus Kriisk Foto: Sille Annuk

Viimaste aastate suhteliselt jõulised sõnumid ja direktiivid nõuavad just jalgrattale suurema rolli andmist linnaliikluses, ehkki tuhandeaastases Tartus on ka muid liikumisviise. Küsimus polegi selles, kas see on õige või vale, ikka rohkem selles, kas pakutud lahendused on ka turvalised.

Lugesin kümneid ja kümneid väiksemaid ja suuremaid uuringuid selle teema kohta maailma linnades ning paistab nii plusse kui miinuseid. Muidugi, jalgrattasõit parandada südame ja veresoonkonna tervist, aitab hoida kehakaalu heal tasemel, mõjub hästi vaimsele heaolule, aitab tugevdada jalalihaseid, avaldab positiivset mõju immuunsüsteemile, parandab tasakaalu ja koordinatsiooni. Tuntud tõed.

Kuid uuringud näitavad ka negatiivseid külgi, mida väga rääkida ei taheta. Ohud on asendist tulevad valud erinevates kehaosades, sadulaga seonduvad mitmesugused probleemid nii seljale kui intiimpiirkondadele, kokkupuude saasteainetega, teiste liiklejatega kokkupõrke ohud. Samuti jalgratta ebaõigest käsitsusest, vähestest sõiduoskustest, teekatte kvaliteedist või ilmaolude järsust muutusest tingitud vigastusohud, suvel ka pidev kokkupuude UV-kiirgusega.