Märtsi keskpaigas ületas kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko (26) Istanbuli sisemaailmameistrivõistluste kvalifikatsioonis 1.78, 1.83 ja 1.88 esimesel katsel, kuid 1.92 ei alistunud ühelgi katsel kolmest.
Anna Iljuštšenko armastab vaielda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lihtsalt oli väga kehv päev, ma ei oskagi öelda, miks,» rääkis sportlane Tartu Postimehele ja tunnistas, et tundis juba enne Istanbuli sõitmist, et kõik ei ole tehnikaga hästi. Sama kinnitas ka Iljuštšenko treener Martin Kutman, kes selgitas, et probleem seisneb jämedalt öeldes hoojooksu teise ja kolmanda faasi üleminekus.
Kutman ütles, et kui tehnilisest murest üle saada, võiks Iljuštšenko juba praegu kaks meetrit hüpata. Anna enda prognoosiks oli: «Võib-olla suvel jõuan uue rekordini. Ma töötan selle nimel. Kui teaksin, et võimalust tulemust parandada ei oleks, siis ma enam ei treeniks.»
Pärast Türgist naasmist ei ole Iljuštšenko kõrgust hüpanud, kuid trennis käib ta ikka iga päev. Kui ortodontia residentuuri kõrvalt jõuab, siis ka kaks korda päevas. Trenn kestab tavaliselt kaks tundi, kui vähem lobiseda, siis jõuab ka tunniga, täpsustas sportlane.
Praegu näeb treeningukava ette üldkehalist ettevalmistust, muu hulgas harjutusi tõketel ja kangiga. «Kõik kohad on valusad, jalad on nii valusad, et nii ei saakski hüpata,» sõnas ta naerdes ja lisas, et ega tema treeningumetoodikat täpselt ei jaga, vaid teeb seda, mis treener ütleb.
Peab kokkulepetest kinni
Treener Kutman ütles selle peale, et Anna on kõva vaidleja. Samas on ta seitsmeaastase koostöö jooksul hoolealust hästi tundma õppinud ning paneb harjutuste kordi treeningukavasse varuga, et oleks kauplemisruumi. Nii kaks kõva kivi kauplevadki, kuni harjutuse kordade arvuks saab kuldne kesktee.
Tegelikult on treener Iljuštšenko töötahtega väga rahul ja nimetab teda hästi treenitavaks persooniks. Kutman rääkis, et väikest kasvu ja kerge Anna on väga sihi- ja järjekindel ning see iseloomustab kõiki tema tegemisi.
«Kui ta midagi ette võtab, on ta selle nimel valmis end ohverdama ja võitlema,» lisas ta. Ka saab Annas kindel olla, sest kokkulepetes ta järeleandmisi ei tee. Kui on ikkagi viisteist hüpet kokku lepitud, siis ta ka teeb neid viisteist, mitte neliteist või kolmteist.
Anna ütles, et kui tal oleks mõni teine treener, siis ta võib-olla nii kõrgele ei hüppaks.
Just nii väga meeldib talle treener Kutmani treeningumetoodika.
Treener arvas seepeale, et kuigi spordis on seda pisut raske määrata, näitavad tema pikad kogemused, et üks sportlane on treenitav, teine ei ole. Samas lisas ta, et tähtis on leida koostööga sobiv metoodika.
Prioriteedid pani Iljuštšenko endale paika juba ammu. Talle on haridus tähtsam, sporti peab ta hobiks. «Ma ei arva, et ma olen profisportlane, ma olen heade tulemustega amatöör, kes õpib ja käib tööl,» ütles kõrgushüppaja, kes ilma ühtegi semestrit vahele jätmata lõpetas kaks aastat tagasi arstiteaduskonna stomatoloogina ning käib nüüd kolm korda nädalas residendina ortodontiakeskuses tööl ja aitab patsientide hambumust parandada.
Õppimisvaimu süstisid Iljuštšenkosse vanemad, kes põhikooliealise tüdrukuga tõsise vestluse maha pidasid – kui hinded koolis halvenevad, siis peab trenni katki jätma. Seda põhimõtet on Anna ka edaspidistes õpingutes hoidnud.
Jalas on põrget
Vastus küsimusele, miks Iljuštšenkole kõrgushüpe meeldib, on lihtne – tal tuleb see hästi välja. Oma lemmikalale sattus Anna 7. klassi tüdrukuna kodulinnas Sillamäel. Esimest korda hüppas ta kõrgust kehalise kasvatuse tunnis, kui kõik poisid ja tüdrukud üle lati matile hüppasid ning Anna isegi poistest parem oli. Tema esimeseks treeneriks saanud Jevgeni Terentjev ütles tüdrukule, et temast saab kindlasti kõrgushüppaja.
«Kolmikhüpet ma proovisin ka ja päris hästi tuli välja, aga mul ei ole sellist kiirust, mis seal vaja on,» kirjeldas Iljuštšenko oma karjääri algust, «aga põrget on jalas küll.»
Noore tüdrukuna ta endale suuri eesmärke ei püstitanud, küll aga kasvasid need tasapisi koos tulemustega. Kõigepealt tahtis ta Eestis omavanuste seas medalile jõuda, siis omavanuste parim olla, hiljem Balti matšil osaleda ja see võita ning sealt edasi juba suurvõistlustel Eestit esindada. Iljušt-šenko isiklik rekord ja ühtlasi ka Eesti rekord on eelmisel suvel hüpatud 1.96.
Suvehooajal tahab Anna Iljuštšenko Euroopa meistrivõistlustel ja olümpiamängudel hästi hüpata ning uutele kõrgustele jõuda.
«Lõppvõistlusele pääsemiseks piisab kindlasti 1.95-st, aga tahan ka lõppvõistlusel hästi esineda,» jutustas ta, «varem ei ole ma suutnud teisel päeval nii häid hüppeid teha.» Põhjuseks ei oska ta muud arvata, kui et võib-olla on alateadvusesse pugenud närvipinge teda väsitanud, kuigi teadlikult ta enda sõnul ei närveeri.