Siiri Laidla: pööripäevalapsed

Siiri Laidla Foto: Sille Annuk

September on mitmes mõttes eriline kuu. Paljudele algab just siis otsekui uus aasta. Uus õppeaasta nii neile, kes esimest korda kooliteele asuvad, kui ka neile, kes juba pikemalt haridusteel sammuvad; suvepuhkuselt naasnud hakkavad tasapisi tõsisema elurütmiga kohanema; taaskäivituvad olulised instantsid, näiteks riigikogu või kirjastused ja igasugu seltsingud, alates laulukooridest kuni taidlusringide ja hobiklubideni. Ka ilm muutub tavaliselt otsekui päevapealt tõsisemaks. Bikiinid ja täispuhutavad veemänguasjad kappi, kummikud ja joped kapist targu välja, vihmavarjust rääkimata. Nii et esimest septembrit võib tinglikult nimetada pööripäevaks.

Tegelik sügisene pööripäev on enamasti kahekümne kolmas september. Vahel ka kahekümne teine.

Minu jaoks on see märgilise tähendusega, sest saatuse tahtel olen sel päeval sündinud. Kuna ei tea täpset sünnikellaaega (ei märganud emalt küsida), olen end eluaeg kuidagi pidetuna tundnud. Ühest küljest nagu korraarmastaja «viimast päeva Neitsi», teisalt kaalutlev ja arutleda ihkav Kaalud. Ei tea, kuidas teiste pööripäevalastega lood on: kas nemadki tunnevad vahel, et ei kuulu õieti ei siia ega sinna, ja otsivad oma tõelist mina vaevalisemalt kui teised? Mõistagi ajab selline mõte naerma asjalikke inimesi, kes ei pea horo­skoope ega muud astroloogilist mudru millekski. Inimene on ise oma õnne sepp, usuvad nad. Usuvad seni, kuni toimub ka nende elus midagi, mis sunnib tähtedelt nõu küsima. Või kui mitte tähtedelt, siis oma sisemiselt kosmoselt.