Irja Alakivi: kõrghaljastus vaeslapse osas projekteerimisel ja planeerimisel…

Irja Alakivi Foto: Tairo Lutter

Kiirenev kliima soojenemine on äratanud tegudele paljud linnad, kuna just linnades moodustub märkimisväärse osa inimtekkelisest kasvuhoonegaaside koormusest. Kliimakriisiga võitlemiseks on paljud linnad teatanud eesmärgist saavutada lühemas või pikemas vaates kliimaneutraalsus. Juhul kui eesmärk on tõsine, mitte ainult deklaratiivne, tähendab see, et kasvuhoonegaaside teke ja kõrvaldamine on vähemalt tasakaalus. Või antakse teada, kus osa emissioonide koormusest kompenseeritakse. Tühjad sõnad ja sisulise katteta read arengudokumentides (üldplaneering, detailplaneeringud, arengukava, eelarvestrateegia, projekteerimistingimused, heaks kiidetavad projektid) tuleks linnajuhtidel lausumata jätta, veel parem – kirjutada asjadest, nagu nad on.

Selleks et säilitada linnas tervislikku elukeskkonda ja hoolimatu arendustööga seda mitte vaesestada, tuleks parandada nii teavitamist kui ka linlaste kaasamist otsusetegemistesse. Eriti suured vajakajäämised on üleminekul planeerimistsüklist projekteerimistingimuste esitamise ja projektide kooskõlastamise tsüklisse, millest avalikkust vähe teavitatakse või ei tehta seda üldse. Parimal juhul avaldatakse lakooniline äriteade.

Meenutan Coopi kaupluse ehitusega käivitunud lugu Tartu ülikoolile kuuluval maa-alal Ravila ja Sanatooriumi tänava vahel ning sellega kaasnenud Ravila tänava ja selle Viljandi maantee ristmiku uuendamise plaane. Selle tagajärjel pidi asendamisele minema suur osa Ravila tänava kasealleest, mille kohta detailplaneeringusse oli kirjutatud «jõuline kaseallee, kõrgus 20 m».