Jüri Kõre: kas kuningas hoolekanne sai nüüd paar numbrit väiksed või suured rõivad?

Jüri Kõre Foto: Arvo Meeks

Ametlikust hooldereformi algusest 1. juulil on möödas napp paar kuud. Piltlikult öeldes pole sügis veel käes, aga juba loetakse tibusid. Reformi põhiraskuse kandjad, sotsiaaltöötajad ja hooldekodud, on igaüks eraldi ja kõik koos teinud pingsat tööd. Ettevõtmise mõne eestvedaja hinnangul ongi teha veel pisut peenhäälestust. Paraku on osa omavalitsusi, kellele riik andis ümberkorralduste tegemiseks vajalikuga võrreldes mitu korda väiksema ressursi, teenimatult sattunud mitmest suunast tuleva tule alla.

Reformi köögipoolt on ammendavalt kirjeldatud Õhtulehe ajakirjaniku Kadri Kuulpaki intervjuus Tallinna sotsiaalametniku Arne Kailasega 10. juulil. Ja kokkuvõtte asjade seisust annab Kadri Tammepuu intervjuu sotsiaalkindlustusameti ametniku Mart-Peeter Erssiga 15. septembri Postimehes. Kirjapandut pole mõtet korrata, aga mõnda momenti tasub üle rääkida.

Erialasest vaatenurgast pole reformisegadiku ainus häda kodanike ebavõrdne kohtlemine riigi poolt. Aasta kestnud läbirääkimiste, arvamuste ja info vahetuse tulemusena pole siiani selge, mis suunas hoolekannet reorganiseeritakse. Ilus loosung «keskmise pensioni saajale tasuta hooldekodukoht» rääkis poliitikutele omases lihtsas keeles neile meelepärasest asjast. Rahast.

Tegelikult kuulutati välja kolm eesmärki. Esiteks teenuse kättesaadavus (abi väiksema sissetulekuga klientidele ja nende peredele). Teiseks isikukesksus (palgatõusuga leitakse rohkem ja paremaid töötajaid). Ja kolmandaks ennetus (toetatakse eakate kodus elamist).

Turule lisatud raha on liikuma lükanud vastuolulised protsessid. Poole aastaga tõusis hooldekodu kohamaks hüppeliselt. Ühelt poolt tunnistatakse, et nii pidigi juhtuma. Aga hurjutatakse omavalitsusi, sest neile kuuluvad hooldekodud ei tohtinuks hinda tõsta.

Tule taevas appi. Kui era- ja avalikud kodud peavad ühtemoodi kinni maksma kallinenud toiduained, energia, ehituse-remondi jms ning konkureerima tööjõuturul, siis kuidas nad saavad ajada erinevat hinnapoliitikat? Varjatult võib sellisest näpuvibutusest välja lugeda, et omavalitsuse hooldusasutuse standard olgu madalam. See loob erasektorile võimaluse pakkuda kõrgema klassi teenust. Aga teenus on klientide enamusele muutunud odavamaks ja paratamatult on kasvanud nõudlus.

Juba tuleb infot hooldekodude juurde- ja uusehitusest. Riigi makstav toetusraha pidi looma võimaluse teenust saada neil peredel, kes abistasid vanemaid või vanavanemaid kodus. Uued hooldekodud olid seega samuti reformiplaanidesse sisse kirjutatud. Neist lihtsalt ei räägitud. Nüüd juba võib või peab. Aga et reformi üks eesmärk oli hoopiski deinstitutsionaliseerimine (vähem teenust hooldekodus, rohkem kodus), see mõte ei ole laiadesse massidesse (ei omavalitsuste ega kodanikeni) jõudnud.

Kahte ümberkorraldust ei suuda mitmest kriisist räsitud sotsiaaltöötaja kanda. Lõpptulemuseks on mitte kodu-, vaid asutushoolduse klientide arvu absoluutne ja suhteline kasv. Väiksemaks moonutuseks on «Tallinna tasuta ühistranspordi fenomen». Juhul kui hooldekodulase pereliikmed elavad suuremat toetusraha jagavas Tallinnas, Tartus või muus sarnases kohas, registreeritakse eaka elukoht sugulaste elukoha omavalitsusse. Ja järgmisel kuul saab endine võrokene või järvakas juba tallinlase või tartlase väärilise toetuse.

Uued hooldekodud olid seega samuti reformiplaanidesse sisse kirjutatud. Neist lihtsalt ei räägitud.

Aga tagasi reformi algusesse. Kõigepealt tulid loosungid ja siis tulid arvud. Riigipoolsete toetuste arvutus kohalikele omavalitsustele ja nende elanikele. Sotsiaalhoolekandes on teenusele suunamise aluseks vajadus. S.t ühesuguse abivajadusega isikud peaksid saama sõltumata oma elukohast sisu mõttes sarnast abi. Teenuse hind ei saa eri korraldajatel (kohtades) olla sama, kuid peaks olema siiski samas suurusjärgus.

Rahandusministeeriumi arvutus eiras (eirab siiani) seda põhimõtet. Lõunapoolne eestimaalane saab hooldekodusse minnes kaasa 400-eurose, põhjapoolne aga kaks korda suurema kuutoetuse. Kui rääkida igavas erialakeeles, siis hooldereformi raha liigutamine toimub teenuse eest tasu maksmise kohustuse osalise ülevõtmisena riigi poolt. Selliselt rahastatavaid teenuseid leiab sotsiaalhoolekande seadusest rohkem kui ühe. Nende puhul on nii korraldamise kui ka rahastamise aluseks vajaduspõhisus.

Üldhooldusteenuse toetusraha jagamisel otsustas riigikogu kasutada teist põhimõtet. Selleks on vanaduspõhisus (65+/85+ vanuserühma elanike osakaal omavalitsuses). Et arvutusvalem pole veatu, kinnitab lubadus seda 2024. aasta rahaeralduse jaoks korrigeerida. Aga ainult pisut.

Sotsiaaltöötajad on energia- ja hooldusteenuse toetuste määramisega oma arvutusoskust kõvasti lihvinud. Aga ega nad sellepärast ei peaks tegema mõttetuid rehkendusi. Üks mõttetusi on väiksema sissetuleku toetuse arvutus (isiku tegeliku pensioni ja 2022. a II kvartali keskmise pensioni vahe põhjal määratakse talle lisatoetus). Pensioni maksab sotsiaalkindlustus­amet. Tal on nimekiri hooldekodus olevatest isikutest. Seega on võimalik ametkonna sees määrata (kellele vaja) lisatoetus. Lisatööle lisaks on lihtsaid libastumisi.

Sotsiaaltöötajate enamikul on üsnagi arenenud õiglustunne. Mitte küll sadades, aga kindlasti kümnetes tuhandetes eurodes maksumaksja raha liigub igas kuus hooldereformiga hooldekodu klientide pereliikmete (pärijate) taskutesse. Segaste reeglite-õigusaktide tõttu ei jõua hooldekodulaste enamikule abivahendite, ravimite jms ostmiseks määratud puudetoetus alati isikuni/hooldekoduni, vaid jääb kinni raha liigutava pereliikme kontole.

Miks nii, selleks on n-ö tehniline ja tavalugejale mitte eriti huvitav seletus. Avalikkus paneb eelkõige tähele kõrgeid kohamakse ja nappe pensione.

Aga on ka mõõdukaid kohamakse ja kõrgeid pensione. S.t pensionist jagub kohamaksu tasumiseks ja riigi toetus on boonus eaka pereliikmetele. On loodud järjekordne sotsiaalabi skeem, mille puhul lihtsustatult käib Väikse Peetri leivakoti sisu kantimine Suure Peetri kaukasse.

Püüame nüüd ettevaatlikult vaadata tulevikku. Senises reformi korralduses sorimine ei ole väga mõttekas, sest tegelikult on pool rehkendust alles tegemata. Ees seisab koduhooldusteenuse ümberkorraldamine. Sotsiaalkaitseminister allkirjastas 29. juunil määrusega nõuded koduteenusele. Need hakkavad täies mahus kehtima 2025. aastal, kuid toovad selle teenuse korralduses kaasa põhimõttelise muutuse.

Senisele toidu kojutoomisele, koristamisele, abile asjaajamisel jms lisandub isikuabi osutamine. Abi toitumisel, riietumisel, ravimite võtmisel, pesemisel ja tualetis käimisel, abitehnoloogiate kasutamisel jne. Koduhooldusteenus muutub sisult praeguse hooldekoduteenuse sarnaseks. Igaüks võib ise oma teadmiste, kogemuste või talupoegliku loogika abil mõtelda, mis seetõttu koduhoolduses muutub. Töötajate arvu ja nendelt nõutavate oskuste, palgakulude, maal ka transpordikulude mõttes.

Juhul kui hooldekodulase pereliikmed elavad suuremat toetusraha jagavas Tallinnas, Tartus või muus sarnases kohas, registreeritakse eaka elukoht sugulaste elukoha omavalitsusse.

Kindlasti mõtles minister allkirja pannes uute tehnoloogiate abil töötajate tööpäeva «tihendamisele», praegusest erinevale töökorraldusele. Kahju tunnistada, et uutest tehnoloogiatest on aastaid räägitud, kuid kodudesse abivajajate juurde need paraku ei jõua. Nii vähe või palju kui koduhooldusteenuse korraldust on senise reformi käigus puudutatud, on sel puhul kõlanud ainult üks mõte: nii saab muuta hooldusteenust odavamaks.

Praegu jah, aga 2025. aastal on olukord teine. Jutt on kahest täiesti erinevast (2023. ja 2025. aasta) koduhooldusteenusest. Kuna koduseid näiteid ja korrektseid rehkendusi napib, siis piilume eelneva väite tõestamiseks Saksa hooldekassa koduleheküljele.

Saksamaal on teenusevajajad jagatud viide hooldusklassi, kindlustuspoolne toetus on 2.–5. hooldusklassi klientidele. Koduse 2. klassi hooldusvajadusega sakslase igakuine toetust on 689 eurot. Hooldekodus olevale 2. klassi hooldusvajadusega isikule 770 eurot. Kõrgeima ehk 5. hooldusklassi kuuluva isiku toetus on kodus hooldamise korral 1995 eurot ja hooldekodus olev sama klassi klient saab 2005 eurot.

Pole mõtet kinni hakata neist absoluutarvudest. Et mõnusalt suured. Need on ainult toetused baasteenuse osutamiseks, lisaks on raha toetavate teenuste jaoks, ravikomponent jms. Seega teenuskorraldus ja selle rahastus on üksjagu keerulisem.

Tähtis on vaadata rahastuse proportsiooni. Iseseisvat toimetulekut tagav koduhooldus ei ole institutsionaalsest hooldusest märgatavalt odavam.

Täita koduabi 2025. aastaks uue sisuga, see kohustus on omavalitsustele teada antud. Linnade ja valdade liit on sellele reageerinud küsimusega, kust tuleb järjekordseks ümberkorralduseks raha.

Vastus ületab keskmise inimese fantaasiavõime. «Hooldereformi rahastuses on arvestatud ööpäevaringse üldhooldusteenuse hinnamuutusega, hooldustöötajate palgatõusu ja hooldustöötajate arvu, teenuskohtade arvu, aga ka teenuse vajajate arvu suurenemisega. Kulumudelis on arvestatud 2023. aastaks hooldereformiks eraldatud 40 miljonist 13 miljonit ettevalmistuskuludeks ja kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks, igal järgneval aastal umbes kolm miljonit.»

Kui lugeja ei viitsinud süveneda, siis öeldakse: tegutsege, teil on ju raha olemas. Kui palju kulus/kulub hooldereformi ettevalmistustöödeks. Kokkuvõtteid veel pole, võime näppudel arvutada, kas miljon, poolteist, kaks miljonit eurot. Jääme viimasel summal pidama.

Kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks jääb siis 11 miljonit. 2022. aastal sai koduhooldusteenust 8500 inimest. Omavalitsuste kulud olid 10,7 miljonit eurot. Eelneva kahe rehkenduse kohaselt võiks 2023. aasta lõpuks koduhooldusteenust saada aastatagusest kaks korda rohkem inimesi. Siililegi selge, et ei saa.

See 11 miljonit seisab nende omavalitsuste arvetel, kus hooldekodus oli riigi keskmisega võrreldes vähem eakaid. Samamoodi, keskmisest vähem, on neis ka koduhooldusteenuse vajajaid. Miks nii, seda võib ilma erilise pingutuseta ära seletada mõni rahvastikuteadlane.

Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu tavaliselt. Tavaline rahakülv.