Veiki Ojaperv: söö oma söök lõpuni, igavene hellik!

Veiki Ojaperv
, ajakirjanik
Copy
Veiki Ojaperv
Veiki Ojaperv Foto: Signe Oidekivi

Vanemad pole mind gurmeeroogadega ära hellitanud, täiesti tavalist toitu olen alati söönud. Aga loodus on mind toidu osas mingil põhjusel väga hellaks teinud. Igasugused kahtlased lõhnad, libe ja toores liha, kokkukleepunud maitsetu tatar või pasta ja loomulikult ka mädanevad juurviljad ehmatavad mind pikaks ajaks ja korralikult ära. Teinekord võib isu nädalaks-kaheks täiesti rikutud olla. Minu usaldus toidu vastu on alati keeruline tekkima, kuid liiga lihtne purunema olnud. Olgugi et hellik, kuid usun, et ma pole ainuke.

Selle aastatuhande alguses, mil ma kooliteed alustasin, olid ajad ja võimalused teised, kuid üsna kehvad mälestused koolitoidust on siiani meeles. Kalasuppi julgesin peale algklasse uuesti proovida vahest kahekümneselt ning oh seda üllatust, kui maitsev see roog tegelikult olla võib! Nüüdsest üks mu lemmikuid.

Olen Tartu koolitoidust mitu lugu kirjutanud ning fookuses on olnud Jaan Poska gümnaasiumi probleemid. Sealsete õpilaste kooliaasta algas tööjõupuuduse tõttu toore kanaga ning nii koolijuht kui ka linna hankespetsialist tunnistasid, et toidu kvaliteedi kõikumine on probleem veel siiani.

Inimlikult ma saan aru, miks ettevõtte jaoks on kooliaasta niimoodi alanud. Kevadel kuulutati välja uus koolitoiduhanke võitja, konkurent aga vaidlustas selle ning tuline jagelemine kestis augusti keskpaigani. Hanke võitjal jäi uute koolide sisseseadmiseks ning personali palkamiseks ebamõistlikult vähe aega ning tühjade ametikohtade ja asendustöötajate tõttu ongi augud sisse jäänud. Augud, mis kajastuvad laste lõunalaual.

«Vabandust, et täna jäi sool toidule panemata, me pidime konkurendiga kohut käima!» Kõlaks ju totralt?

Jah, uue toitlustaja hankega oli jama, aga miks peaks see koolivahetunnil kõhukosutust saama tulnud õpilast vähemalgi määral huvitama? «Vabandust, et täna jäi sool toidule panemata, me pidime konkurendiga kohut käima!» Kõlaks ju totralt?

Laps ei tea seda suurt tüli seal taga, laps näeb seda, mis talle vahetunnil taldrikule pannakse. Ja kui see toit on viimased kaks nädalat üsna vastik olnud, küsib ta emalt-isalt raha ja läheb ostab pitsat, kohukest või krõpsu. Lapse usaldus koolitoidu vastu on rikutud. Seda, kui kauaks, sõltub sellest, kui hella kõhu loodus talle kaasa pakkis. Sest igaüks meist ei söö talle sobimatut toitu ka siis, kui ta peale karjutakse: «Söö oma söök lõpuni, igavene hellik!»

Kogu sellel kandilisel lool on palju rohkem osalisi kui keerulisse olukorda sattunud toitlustaja, kes tõesti pingutab lahenduste suunas. Loos saavad sõna Tartu linn, riigihankes konkureerinud toitlustaja, kohus, komisjonid, advokaadid ja ka kooli juhtkond. Ainsad, kes ei saa, on kannatajad ehk õpilased. Ja mulle on jäänud mulje, et see kivi, mida üksteisele kordamööda loobitakse, on kapsaaias kõik juurviljad nii segi peksnud, et need ei tekita enam kelleski tükk aega isu.

Tagasi üles