:format(webp)/nginx/o/2023/09/19/15603098t1h8ac2.jpg)
Meie linna kunstimuuseumi uue suure näituse «Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel» vaatamist on kõige parem alustada kolmandalt korruselt ja kui sealsed teosed silma eest läbi lastud, võib suunduda teisele korrusele, kus ootab teist sama palju ees. Just kolmandal korrusel avati näitus ning seal kõneles ka väljapaneku kureerinud Mai Levin.
Näituse koostamise põhjuseks nimetas ta asjaolu, et Tartust kui Eesti maalikunsti pealinnast räägiti vähemasti 1960. aastate lõpuni, mil hakati rääkima noorte maalipõlvkonna esilekerkimisest Tallinnas.
Kahes hoones
Sellel kümnendil sõideti mere ääres asuvast pealinnast Emajõelinna bussidega, kui siin avati järjekordne suurem kunstiväljapanek, mida korraldas Tartu kunstimuuseum.
Tookord ei tegutsenud kunstimuuseum raeplatsi viltuses majas, vaid villaks projekteeritud hoones Vallikraavi 14, mis oli kunstimuuseumi asupaik 1945. aasta lõpust 2018. aastani. Sellele lisaks teadsid asjahuvilised minna uuema kunsti näitusi vaatama ka kunstimajja, mis valmis 1959. aasta lõpul ning kus oli 19 ateljeed, 12 korterit, kolm näitusesaali ja müügisalong.
256-leheküljeline trükis
Näituse «Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel» avamiseks oli valminud sama pealkirjaga 256-leheküljeline Mai Levini kirjutatud ja koostatud trükis, milles on teoste reprosid 175 leheküljel. Selles leidub ka samal kümnendil tehtud fotosid kunstnikest loometegevuses ja puhkehetkel, samuti toonastest kunstieluga seotud hoonetest.
Saatesõnadesse on autor märkinud, et näitus ja raamat 1960. aastate kujutavast kunstist Tartus on «ühe vana tallinlasest muuseumitöötaja veidi nostalgiline valik» ning et «aspekte ülikoolilinnas möödunud sajandi mistahes kümnendil tehtud või nähtud kunsti vaatluseks on muidugi külluses».
Raamatus on kirjas seegi, et Tartu kunsti uuenemist seostati tollal esmalt muuseumi esimesest, 1964. aastal korraldatud näitusest osavõtjatega – Efraim Allsalu, Kaljo Polli ja Ilmar Maliniga. Allsalu ja Polli loomingus olid 1960. aastad kõrgaeg.
Näitus ja raamat 1960. aastate kujutavast kunstist Tartus on «ühe vana tallinlasest muuseumitöötaja veidi nostalgiline valik».
Malini kõrval, kelle kunst arenes sürrealismi suunas, paistsid radikaalsemate suundumustega, nagu näiteks abstraktne ekspressionism, assamblaaž, op-kunst ja pop-installatsioon, silma Lola Liivat-Makarova ja Kaljo Põllu.
Tartu maalikunsti panus «kuldsete kuuekümnendate» Eesti kunsti on Mai Levini hinnangul väga suur. Selle kõrval mõjuvad skulptuur ja graafika tagasihoidlikumalt.
«Tartu kunsti ilme määrasid 1960. aastail alles sõja eel ning ajal Pallase lõpetanud kunstnikud, kellest osa – Aleksander Vardi, Alfred Kongo, Elmar Kits ja teised – elas 1960. aastatel üle teist loomingulist õitseaega,» lisas Mai Levin. «Siiski väärib rõhutamist, et ka oma viimastel eluaastatel jätkas intensiivset tööd suur kujur Anton Starkopf ning Eesti skulptuuri traditsioone arendasid tema, Johannes Hirve ja Martin Saksa käe all Tartu riiklikus kunstiinstituudis õppinud skulptorid.»
Näituse mahukale trükisele lisavad väärtust viimastel lehekülgedel avaldatud bibliograafia ja kunstnike biograafilised andmed.
/nginx/o/2023/09/19/15603099t1h00ec.jpg)
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)