Vilja Kohler: kolime ka lehmad ja sead linna

Foto: Repro

Tulge ruttu, vargad tassivad mul õues kraami auto peale, kutsub metsaküla talunik politseid appi. Ei saa, kõik patrullid on väljas, öeldakse talle. Veidi aja pärast helistab talunik tagasi: ei ole enam vaja tulla, lasin nad maha. Varsti on õu vilkuritega masinaid täis, laipu pole aga kuskil.

Miks te valetasite, kurjustavad mundrimehed. Teie ütlesite kah, et patrulle pole, kostab talumees.
See lugu iseloomustab praegust maaelu, kus hästi saab hakkama nutikas ja töökas inimene, kes loodab vaid endale.

Uurisin eilses Tartu Postimehes, kas maal on veel riiki või on see sealt ära kolinud, nagu president Ilves vabariigi aastapäeval oma kõnes ütles. Elekter maal on, suuremad teed on viisakad, bussid sõidavad ja vähemaks jääb külasid, kus internet või mobiil ei tööta. Riiki nagu  oleks.

Aga inimestega pikemalt rääkides selgub, et näiteks Pangodist kümne kilomeetri kaugusele Elvasse bussiga saamiseks tuleks Tartusse sõita ja siis ümber istuda. Eesti Energia klienditelefoni kutsuvad maainimesed naljatelefoniks, sest elektrikatkestuse korral soovitatakse sealt seni veel enamasti elektriga töötavast arvutist elektronkiri saata.

«Maainimene kohandab end olude järgi,» ütles Võõpstes elav Maire Roonurm, ja see on tõsi. Sest kui elektrifirma töötajad ei tule ega tule liini kasvanud ja voolu välja peksvaid oksi ära lõikama, teeb palumisest tüdinud külamees selle töö ise ära ning lahendab probleemi nagu naksti. Nii paistab jälle, et riigist on maal vaid fassaad, sest ikka peab inimene endale lootma.

Puhja vallavanema Peeter Sibula arvates on Eesti valitsus(t)e ja riigikogu suurim probleem see, et meil puuduvad pikaajalised riiklikud kokkulepped. Kord proovitakse üht, siis jälle teist.

Näiteks aasta tagasi oli riiklike asutuste remondinimekirja eesotsas Puhja päästekomando, mille päästeamet nüüd õige pea kinni paneb. Regionaalminister, kes oleks sellise asja vastu pidanud võitlema nagu lõvi, ei öelnud muidugi sõnagi.

Inimesed elavad maal vabatahtlikult, sest neile meeldib nii. Soovitus, et kolige kõik linna, veel parem Tallinna, on lauslolluse tipp. Võime küll Hiinalinnas mitu hektarit maad potipõllumeestele välja jagada, aga neil lappidel kasvavaga tartlaste kõhte täis ei sööda.

Eestit toitev vili, kartul, juurikad, sead ja lehmad tuleb ikka maal kasvatada. Kas või ainult sellepärast peab elu maal jätkuma ning poliitikutel tuleb ka seal riiki alles hoida, näiteks ehitada teid ning hoolitseda parema elektri ja side eest. Riik peab hakkama end maal rohkem tunda andma, mitte lootma, et küll nad seal ise hakkama saavad.

Muuseas. Ma tõesti ei mõista, mis võimatu missioon on Tartumaa bussipeatustesse bussiaegade ülesseadmine. Põlva-, Võru- ja Valgamaal on need olemas, Põlvamaal korraldas bussiaegadega vihma- ja lumekindlad tahvlid peatustesse kohapeal riiki esindav Põlva maavalitsus.

Tartu maavanem Reno Laidre osales 13. märtsil maavanemate korralisel kokkusaamisel siseministeeriumis ja 15. märtsil maavanemate kokkusaamisel Jõgevamaal. Maksumaksjana soovin, et Reno Laidre uuriks järgmisel kokkusaamisel kolleegidelt, kui palju aega ja raha kulus bussiaegade peatustesse panekuks ning kust naabrid selleks raha said.