Kas riik tõesti lahkub maalt?

Foto: Margus Ansu

Kolige linna, soovitas töötukassa ametnik Võnnu valla mehele Revo Priksile, kui ta tööd otsis. See tundus maainimesele nipsaka soovitusena. Enam ei tundu. «Maale polegi riiki vaja!» põrutab Revo Priks.

Ometi rääkis president Toomas Hendrik Ilves vabariigi aastapäeval murelikult, et riik kolib maalt ära. Tartu Postimees uuris, mida maainimesed sellest arvavad. Selgus, et riigiga maal on sama mis naistel meestega: naistele on vaja mehi, kes jaksavad kappi nihutada, oskavad autoratast vahetada ja kelle rinnaesise võib nõrkusehetkel märjaks nutta. See, kas mees teab peast «Iliast», pole üldse tähtis.

Elu on edasi läinud, nii maal kui linnas aetakse asju paberit määrimata e-riigis. Et maainimene ei saa kodus sularaha naljalt kätte, makstakse seal haltuura eest internetipangas ja salaviina müüvas monopolis saab pudeli kätte välja prinditud maksekorraldust näidates, räägib Revo Priks.

Maale on vaja häid teid, bussipeatusse bussiaegu, kindlat elektrit, hästi levivat internetti. Ja on vaja kindlust, et seda, mis neil on, ei võeta raha lugedes ära, sest tagasi ei saa meil ju midagi. Aga las maainimesed ise räägivad, kui kaugele on riik nende juurest ära kolinud.

Puhja tsiklita tsiklimüüja Eduard Aan

Puhjast paari kilomeetri kaugusel Järvakülas kodutalus elav Eduard Aan (35) vaatab hommikuti internetist uudiseid ja sirvib ajalehti. «On lihtsalt selline harjumus küljes. Kui hommikul uudistele pilgu peale viskan, siis tean, et Eesti on ikka vaba,» muheleb sõbraliku olemisega Eduard Aan.

Ta on Puhjas kasutatud mootorrattaid müüva ja hooldava Motoaida palgatöölisest tegevjuht, kel endal pole mootorratast ega tsiklimeestele iseloomulikke pikki juukseid ja tätoveeringuid.

Ka presidendi aastapäevakõnet luges mees täies tükis ajalehest. Presidenti ennast on ta rivist tervitanud kahel võidupüha paraadil, kord sattus ta Viljandi folgil presidendi kõrvale muusikat kuulama. «Tahtsin presidendi kõnet telerist kuulata, aga sain seda teha katkendlikult,» räägib Eduard Aan, «pidin samal ajal oma kaheksakuuse poisijuraka järel jooksma.»

Presidendi kõne puudutas teda väga. «Meie kandis võimendub riigi ärakolimine väga valusalt, varsti läheb kinni Puhja päästekomando,» selgitab ta. «Varem tuli abi mulle kolme minutiga, edaspidi jõuavad päästjad Elvast minuni 20 minutiga ning seegi aeg on Tallinnas arvestatud GPSi, mitte teede ja ilma järgi.»

Komando kaotamine keeras rahuliku mehe väga üles, sest seni on riigil Puhja päästjate jaoks ju raha olnud. Mis saab edasi, kas Puhjas hakkavad appi tõttama vabatahtlikud päästjad, Võnnu kandis kuuldavasti juba otsitakse neid? Mitte ainult! 1998. aastast Kaitseliitu kuuluv Eduard Aan on kuulnud kõlakaid, et kaitseliitlastel tuleb tulevikus vabatahtlikele päästjatele vajaduse korral appi minna.

«Vabatahtlikkusel on piir. Kui oled oma elu peal, tuleb valida, kas teenid perele leiba ja teed kodus vajalikke töid või käid metsas,» räägib Aan. «Aga sellest nurgast vaadatakse mööda. Inimene võib kogu hingest tahta olla vabatahtlik, aga mitmel kohal rabades ei saa ta olla kogu aeg löögivalmis. Seepärast ei tohi päästjate tähtsat tööd vabatahtlike õlule panna.»

Veidi bensiini ja kummi järele lõhnavasse tsiklite müügisaali astuvad sisse noorem pika habemega mees ja pensioniealine sileda lõuaga mees. «Ei tea, kas siit läheb Tartu poole mõni buss, kella kümnene läks just nina alt ära,» küsib habemik Rainer Parts, kes oli koolis Eduard Aani pinginaaber.

Rainer Parts läheb tagaruumi internetist bussiaegu uurima. Kust mujalt ta neid teada saakski, sest Tartumaa üheski bussipeatuses pole infotahvleid. Muide, Võru-, Valga- ja Põlvamaal on bussiajad ka paksude metsade vahel peatustes. Põlvamaal korraldas selle teabe ülesseadmise aastaid tagasi riigi kohapealne esindaja Põlva maavalitsus.

Vanemal mehel on vaja koopiat tähtsast dokumendist. «Rehv vajub lössi,» kurdab paariaastase tütrega järjekorda võtnud noor naine.

«Nüüd on riigis käsil koolireform,» jätkab kõiki abivajajaid kiiresti ja lahkelt aidanud Eduard Aan, kes on ka Puhja vallavolikogu aseesimees. «Kui loen, mida kõike riik gümnaasiumidelt ootab, siis ma ei näe seda rosinat, miks meie gümnaasium peaks jääma, liiga väike ju. Siin tahavad kõik, et gümnaasium jääks, keskharidus peaks tänapäeval olema miinimumharidus.»

Sageli Itaalias tsiklite järel käiv Eduard Aan laiemalt ringi vaadates elu üle ei kurda. Asju ajab ta riigi ja pangaga arvutis.

«E-riik on tore asi, aga kõik ei kasuta seda ja paljud, ka minuvanused ei oskagi kasutada,» näeb Eduard Aan virtuaalsel riigil ka puudusi. «Nii kaob riik maalt üha kaugemale, kõik läheb ära Tallinna. Meile on siia riigist jäänud postkontor ja perearst.»

Tagaruumist sõidab tsikliga müügisaali tunkedes töömees ja sätib ratta teiste sekka sirgesse rivvi. Autota elu ei kujuta maal enam ettegi, märgib Eduard Aan, kes sõidab päevinäinud Toyota Corollaga, mis rüüpab õnneks vähe bensiini. Teed on Puhja kandis sõidetavad.

Ka elektri üle ei saa nuriseda. Mõni aeg tagasi oli Järvaküla küll aeg-ajalt vooluta, sest ühes kohas olid oksad liini kasvanud. Inimesed aina helistasid Eesti Energiasse ja sealt vaid lubati.

Lõpuks viskas ühel külamehel asi üle, ta läks ja lõikas oksad maha ning probleemid lõppesid.
Kui Puhjast välja sõidame, on riik täitsa kohal – tee ääres seisab kaks politseiautot.

Stressis Rannu koolitüdrukud

Võrkpalli mängivate kaksikute Krista ja Katrin Kaaveri (16) ning nende klassiõe, tantsutrennis käiva Mariliis Palo (15) tulekus on hoogu. Rannu keskkooli 9. klassis õppivad tüdrukud teevad hea meelega väikse pausi ja võtavad kooli huvijuhi ruumis sirge seljaga istet.

Pea on õppimisest paks, harjutame gümnaasiumi sisseastumiskatseteks, ütleb Katrin Kaaver. «Meil on tohutu stress, peame pingutama, et kuhugi edasi õppima saada, sest oma keskkooli meil enam pole,» selgitab Krista Kaaver. «See on sellepärast, et Eestis pannakse kõik ümber rahasse, kvaliteet pole tähtis,» lisab Mariliis Palo. «Meie kool on küll väike, kuid siit saab kõva hariduse.»

«Poliitikud vaatavad Tallinnas kaarti ja teevad otsuse,» võtab temast tuld Krista Kaaver. «Nad võiksid hoopis siia tulla ja vaadata, kes meie koolis käivad, missugune on tase ja kuhu on meil pärast üheksandat klassi edasi minna. Praegu otsustab riik meie üle asukoha ja õpilaste arvu järgi.»

Olemegi noorusliku hooga kohe teema kallal. Paju külas talus elavad kaksikõed istusid 24. veebruaril koos venna ning põllumehest isa ja raamatupidajast emaga kaetud laua taga, vaatasid televiisorist presiden-di kõnet ja kontserti. «Pingviinide paraad» õdesid ei huvitanud.

Konguta vallas Annikorus korteris elaval Mariliis Palol jäi presidendi kõne vaatamata, sest sõbral oli sünnipäev. «Meil on oma elu kah,» naerab Katrin Kaaver ja lisab, et keegi neist kolmest pole puhtalt viieline, nelju tonksab ka sekka.

Oma huviks luges Mariliis Palo presidendi kõne hiljem läbi, talle meeldis.

«President ütles, et Eesti on nagu tõukeplatvorm, siit muudkui minnakse minema,» meenutab Mariliis Palo. «Ta ütles ka, et riik kolib maalt ära ja et väikese asja pidamine ongi kallis. See on õige, aga meil ei peeta väikseid koole.» Või siiski? Näiteks Kambja vallas on Unipiha väike algkool kõik riigikorrad üle elanud.

Milles maainimesed kodukohas riiki tunnevad? Päike on huvijuhi väikse kabineti kuumaks kütnud ja selline küsimus kütab kuumaks ka tüdrukute tunded. «Maainimesed tunnevad, et nad ei saa otsuste tegemisel kaasa rääkida, kõik otsustatakse Tallinnas,» pahvatab Krista Kaaver. «Ainult Tallinn ongi nagu riik.»

Tallinnas kohtasid kaksikud läinud suvel laulupeol ka president Ilvest. «Oi jaa, ta istus esireas ja elas väga kaasa,» meenub Mariliis Palole. «Presidendi laulupeokõne oli väga hea, see küttis rahva üles,» kiidab Katrin Kaaver.

Sel nädalal on need tüdrukud gümnaasiumikatsetel Tartus Härma ja Treffneri koolis ning Nõo reaalgümnaasiumis. Konkurents on väga tihe, Treffneri sajale kohale pressib end 700 noort, teavad tüdrukud.

«Kõige hullem on see, et pean juba nüüd teadma, kelleks tahan saada, sest gümnaasiumi õppesuund tuleb elukutse järgi valida,» ärritub Katrin Kaaver. «Kuid ma ei tea, mida tahan! Härma gümnaasium oleks väga hea, aga mul pole Tartus kusagil elada. Ilmselt läheme õega Nõkku, see on kodule lähemal.»

Bussid sõidavad sealtkandist Tartusse harva ja noore inimese jaoks maailmatu kaua.

Annikorust Tartusse viiva bussi pilet maksab kaks eurot.

Mariliis Palo heidab pilgu aknast välja ja ütleb, et Eestis võiks palju asju teisiti olla. Näiteks riigikogus, kus tehakse seadusi ja kus saavad alguse uuendused, peaksid tema arvates töötama asjatundjad, mitte sportlased ja lauljad. Riigikogus võiks olla 65 liiget ja neil peaks olema väiksem palk, lisab Krista Kaaver.

Tüdrukud lähevad pommiohuloengule. Pärast seda on Rannu kultuurimajas aastaid klaverit õppinud kaksikutel soololaulutund, Mariliis Palo sõidab õhtupoolikul Tartusse tantsutrenni. Sügisest on kõik teisiti, sest gümnaasium on kodust eemal.

«Vaevalt me koju tagasi tuleme,» ütleb Katrin Kaaver. «Läheme mujale gümnaasiumi, siis linna kõrgkooli ja ilmselt ka linna tööle. Ehk pensionärina tuleme tagasi.»

B-plaaniga hobusekasvataja

Aga Elvas kasvanud ja Tartus «laborivelskriks-vereimejaks» õppinud Karin Sild (36) ei jäänud pärast diplomi saamist linna, ta kolis 17 aastat tagasi abikaasa Erlendi koju Kambja valda Pangodi külla. 16-aastase perepoja Karl-Eriku nime kandvas talus peab Karin Sild üheksat hobust, kellega saavad huvilised ratsutamistrenni ja matku teha.

Kindlatel päevadel kimab Karin Sild rohelise Peugeot’ kaubikuga Nõkku. Seal käib tütar Katriin ratsutamistrennis, sest ema arvates pole lapsevanem oma lapsele parim treener.

Vabakutselisel koduperenaisel Karin Sillal ei ole olnud mahti rõivaid vahetada, tal on jalas beežid ratsutamispüksid ja seljas parajalt paks pruun vest, mille seljal kiri «Hippson». Hobuseinimesed tahavad seda vesti kogu aeg ära osta, aga omanik ei müü.

Samamoodi ei müünud tema Elvas elanud vanaema vene ajal oma hobust maha. Kuidagi maksis ta trahvid hobuse pärast ära ning vedas hea tööloomaga tuttavate puud ja serviisidki ühest kohast teise.

Katriin kaob talli ja emal on aega juttu ajada. President Ilvesega pole elu teda kokku viinud, küll aga Lennart Meri ja Arnold Rüütliga. «Piinlik öelda, aga presidendi aastapäevakõne jäi mul kuulamata, sest kohalikud ratsavõistlused kestsid kaua,» tunnistab Karin Sild, kes viis end kõnega tagantjärele kurssi.

«President Ilves polnud riigi maalt ärakolimisest rääkides eluvõõras,» märgib ta. «Ka temal on ju talu, kuigi see toimib teistmoodi – president ei pea oma talus igapäevase toimetuleku pärast muretsema.»

Riigi olemasolu kinnitab Pangodis Unipiha algkool, mis on kõik riigikorrad üle elanud. «See on küll valla kool, aga osa kooli pidamise rahast tuleb ju riigilt,» ütleb Karin Sild. «Kahjuks teisi riiki esindavaid asutusi meie külas pole, lähim nii-öelda riigiga koht on Kambja. Aga tegelikult on riik ju inimesed.»

Pangodi inimesed kogunevad iga aasta 24. veebruaril kell 12 Pikksaarde oma küla meeste taastatud vabadussamba juurde. Seal lauldakse Eesti lipu laulu ja heisatakse ühe talumehe Pätsu-ajast pärit trikoloor. Pärast seda minnakse Unipiha koolimajja ja tähistatakse ühiselt iseseisvuspäeva.

Mõttes oma külale pilku heites arvab Karl-Eriku talu perenaine, et ega neile vist olegi rohkem riigiasutusi vaja.

«Meil pole selliseid töökohti, mis inimesi hommikust õhtuni külas kinni hoiaksid, rahvas käib tööle Tartusse,» selgitab ta. Nende hulgas ka tema abikaasa, kes viib hommikul veel lapsed Ülenurme gümnaasiumi.

Buss läheb vara, sellega oleksid noored Sillad juba veidi pärast seitset koolis. Kõige lähemad oleksid Nõo ja Elva gümnaasium, aga Pangodist ei lähe sinna ühtki bussi. Nii peabki peres olema kaks autot, sest bussidele lootma jäädes võtaksid asjaajamised tohutu aja.   

Õhtul tulevad Karl-Erik ja Katriin koolist koju bussiga, pilet maksab euro. Kuigi vald maksaks nende sõiduraha kinni, ei pea ema ja isa õigeks seda küsida. Viimased kaks talve pole Sillad lumehangedesse kinni jäänud, teed on lahti sahatud varahommikul.

Aeg-ajalt heidab Karin Sild pilgu maneeži poole ja vaatab, kuidas tütrel trenn läheb. «Nooremal rahval pole riigiga maal probleeme,» ütleb Karin Sild. «Paned ID-kaardi arvutisse ja kõik riigiasutused on olemas.»

Aga vaid siis, kui on elekter ja internetilevi. Elekter on Karl-Eriku talust mõnikord ikka ära, rekord oli neli päeva. «Sellest ei juhtunud midagi, sest meil on alati ka B-plaan ehk ahiküte, gaasipliit ja salvkaev,» naerab Karin Sild. «Maal peab tagavaravariant olema. Aga Eesti Energia võiks küll rohkem vaadata, mis maal sünnib.»

Aastaid tagasi oli kuplilises Pangodis mobiili- ja internetileviga üsna kehvasti. Selle probleemi lahendamiseks palusid Sillad kümme aastat tagasi mobiilifirmal masti oma maale panna ning nüüd ei pea nemad ega teised külaelanikud enam majapidamist pidi mobiiliga ringi tormama, et kas või üht levikriipsu välja meelitada.

Pulmast pulma käivad õed

Konguta valla Pööritsa küla Soo talu väikses puhtas koridoris jääb silma jalatsiriiul, mille järgi võiks arvata, et siin elab sajajalgne. «Maal peab jalanõusid olema igaks elujuhtumiks,» naerab Soo talus üles kasvanud Anu Uibo (30).

Kandjaidki on omajagu: talus elab ta ema Elle, õde Aire Reenumägi (35), tema abikaasa Allan ning lapsed Rico-Renar (7) ja Grete-Ly (5). Talvel tulevad vanatädilt läheduses päritud hõredast vanast majast lapsepõlvekoju külma eest pakku ka Anu Uibo, tema Tartu kutsehariduskeskuses õpetajana töötav abikaasa Veiko ning pojad Aron (2) ja Artur (3).

Vaid Soo talu kolmas peretütar, nahakunstnikust Eve elab Tallinnas, kuid temagi tuleb igal võimalusel koju.

Õhtuti on maja ees viis autot, sest maal teisiti ei saa. Peale ühise talvekodu on õdedel ühine ka töö ja hobi: Anu Uibo tegi 2007. aastal firma Pulmalill, kus ta koos aiandusfirma Jardin Elva lillepoes töötava õega teeb pulmadeks lilleseadeid alates pruudikimbust ja lõpetades losside kaunistamisega.

«Pulmi peetakse palju, meil tuleb neid aastas üle paarikümne,» räägib Anu Uibo pööningule ehitatud ilusas avaras ja valges toas. «Viimasel ajal on rohkem kui pooled pulmadest sellised, kus Eesti tüdruk läheb välismaalasele.» Uhke pulm on eestlasele küll kallis, aga suur elamus kõigile pulmalistele, ka Soomest, Norrast või Iirimaalt siia pittu tulnutele.

«Pulmad lossis annavad meile võimaluse näha esimest, edukat Eestit,» muheleb Aire Reenumägi. «Kui oleme seda näinud, tuleme koju ja puhkame oma lillepeenarde vahel.»

Mullu abikaasa pealekäimisel esimest korda kartuli maha pannud Anu Uibo toob teisest toast töiseid lillepilte täis arvuti ja foto, kus on president Ilves koos 2011. aasta põllumehe, Rannu valla mehe Madis Ajaotsa ja tema töötajatega. Neist üks on Allan Reenumägi.

Vabariigi aastapäeval istus Soo talu rahvas ühiselt pidulaua taga ning vaatas presidendi kõnet, kontserti ja vastuvõttu. Anu Uibo pole presidendiga kohtunud, tänavuseks aastapäevapeoks Vanemuisesse lilleseadeid teinud Aire Reenumägi vahetas presidendipaariga viisaka tere 23. veebruari õhtul, kui Ilvesed tulid peopaika üle vaatama.

«President kõneles nii, nagu elu kipub olema,» ütleb riigipea aastapäevakõne kohta Aire Reenumägi. Tema õele meeldis, et riigipea juhtis tähelepanu omakasule, petmisele ja ebaeetilisele käitumisele. «Meil on lähedal side, kool, lasteaed, raamatukogu, vallavalitsus ja pood, meil veel on riiki,» räägib Anu Uibo.  

«Maal on tihti nii, et juhid on kaua ametis olnud ja kehtestanud oma reeglid,» jätkab ta. «Nad teevad sageli nii, nagu on lihtsam, mitte aga nii, nagu on õige ja inimestele parem. Aga kui tuleb haldusreform, siis jääb küll siin riiki vähemaks, sest meie vald ei jääks uueks keskuseks.

Praegugi on tõmbekeskused suuremad linnad ja asjaajamine arvutis on lihtsam kui ametiasutuses.»

Võnnu lähedal elav Revo Priks kaotaks aga kõik vallad ära, nii saaks nn kunstlikest töökohtadest lahti.

Pööritsa külas on 42 talu ja vaid kaks neist on tühjad. Külaselts tegutseb agaralt, ühiseid pidusid peetakse nii suvel kui talvel.

«Oi, meil on külas palju väikseid lapsi, kes kaovad viljapõllu sisse ära,» naerab Aire Reenumägi. «Rahvast on siin sellepärast palju, et teed on korras, töökohtadega Elva ja Tartu pole kaugel ning interneti- ja mobiililevi on hea.» Nii on riik Pööritsas e-riigiga kogu aeg lähedal ja elektriga pole seal isegi tormi ajal erilist muret.

Võrumaalt Rõuge lähedalt ehk üsna augulise interneti- ja mobiilileviga kandist pärit Veiko Uibo on keetnud kannutäie head kohvi ja sõidab Tartusse tööle. Anu Uibo valab kohvi ning pakub oma küpsetatud, suus sulavat kreeka pähkli ja pohlakooki. Õed vaatavad üksteisele otsa ja on ühel meelel: ega rohkem riiki maale vist vaja olegi. Aga vähem ka mitte.

Võõpste leivaauto kunded

Kui ilm on mossis, paistab Mäksa vallas Võõpstes seitse aastat tagasi kinni pandud kauplus ikka väga trööstitu. Kauplusega sama katuse all Poe talu ehk teine pool hoonest on aga kenasti üles vuntsitud. Talu trepil pakatab priske musta-valgekirju kass heaolust.

Uks käib. Poe talu perenaine ja Võõpste kaupluse viimane pidaja, nüüd tervise pärast kodune Helju Juks (59) tuleb poe juurde leivaautot ootama.

«Meie oma riik panigi selle kaupluse oma euronõuetega kinni,» põrutab Helju Juks. «Mult nõuti siia seitset kraanikaussi, isegi harjavars ei tohtinud olla puust – no lihtsalt üle mõistuse! Ei olnud sellist raha, et neid nõudeid täita. Nüüd pole enam tervisekaitsetalitustki, mis neid nõudeid taga ajas.»

Võnnu poolt tuleb suure kastiga aastates Datsun kahe mehega, auto kaob kaupluse nurga taha. Samast astub krapsakalt välja Võõpste raamatukogu majahoidja Maire Roonurm (47), kes enda sõnul elab maal sellepärast, et on optimist.

Helju Juks presidendi kõnet ei kuulanud, tal polnud tahtmist, sest peres oli raske aeg. Presidenti pole ta kohanud, Maire Roonurm nägi riigipead kihelkonna piiri avamisel.

Iseseisvuspäeva hommikupoolikul naisrahvatantsurühmaga valla inimestele pidutuju loonud Maire Roonurm istus sel aastal kella kuue ajal teleka taha ja vaatas, mida riigipeal on öelda. «Tänavu pani presidendi kõne kohe kuulama,» ütleb ta. «Aga kes teab, kui palju ta ise usub seda, mida rääkis.»

«See on ju õige, mis president ütles, et riik kaob maalt ära,» märgib Helju Juks. «Meil on kool, side ja pood kinni pandud. Peale raamatukogu pole enam midagi.»

Puhja rahval on elu ikka lill, kuigi neil kaob päästekomando. Mõelda vaid, Puhjas on olemas isegi mootorrattapood ja suur rahvamaja, kus etenduvas August Kitzbergi «Kosjasõidus» mängib vallavanem Peeter Sibul vallavanem Volmer Vommi.

«Eesti rahvas on vintske, maal elab palju inimesi,» ütleb Maire Roonurm. Võõpstes on oma 150 elanikku.

«Vanemad inimesed ütlevad kindlasti, et siin pole hea elada, sest midagi vajalikku pole,» arutleb Maire Roonurm. «Nooremad saavad hakkama, sest bussid käivad hästi ja inimestel on autod. Aga see on küll kurjast, et Võõpste ja Melliste seitsmekilomeetrine tee ei saa asfalti. Juba kolm aastat lubab see vana nimega teedevalitsus meile, et asfalt tuleb, aga ei midagi.»

Maire Roonurm läheb, leivaauto tuleb. Helju Juks ostab paar purki kassitoitu, piraka konservipurgi oma lemmikule, kes sarnaneb presidendipaari uue koeraga, ja üht-teist ka endale. Nurga taha kadunud Datsunist tuleb poodlema hea rühiga Peep Suits (73). Tema ostukorvis on söögikraam, pudel viina ja kaks õlut.

«Muidugi vaatasin presidendi kõnet,» räägib Peep Suits pangakaarti otsides. «Istusin, vaatasin ja võtsin pitsi viina kah! Aga ega ma eriti kuulanud, ma ei pööra kõnedele enam tähelepanu. Riigimeestel on kogu aeg üks ja sama jutt, aga paremaks sellest midagi ei muutu. Mina ei koli siit kuhugi, riik tehku, mis tema tahab.»

Makse on sooritatud ja Peep Suits teeb minekut. Päevinäinud Datsun käivitub poolest pöördest ja kaob sinna, kust hiljuti tuli.

Tiina Arike hoiab seda, mis on veel alles

Mäksa vald pani Võõpste kooli kinni 2001. aastal, nüüd on suure koolimaja teisel korrusel vaid raamatukogu. «Maal on nii, et mis kinni pannakse, seda siin enam lahti ei tehta,» ütleb endistes klassiruumides toimetav raamatukogu juhataja Tiina Arike (47).

Võõpstes 40 aastat elanud Tiina Arike on maainimesele omaselt kohvi termosesse valmis keetnud. Koor, suhkur ja küpsised on laual. «Tegin vabariigi aastapäeval ilusa pidulaua, sest lapselapsed tulid külla,» räägib nooruslik vanaema kohvi kallates. «Presidendi kõnet olen alati kuulanud. Kui president ütles, et riik kolib maalt ära, läks see mulle hinge. Eelmise aasta lõpus mindi ju päästekomandode kallale.»

Nii nagu Puhjas, paneb päästeamet ka Võnnus kinni päästekomando. Võnnu päästjad jõudsid Võõpstesse kaheksa minutiga, Tartust tulevatel päästjatel kulub sõiduks pool tundi.

Koolireform ähvardab kinni panna Võnnu gümnaasiumi ja Luunja keskkooli, aga kuhu ja kuidas lapsed koolis hakkavad käima, ei ütle maainimesele ükski minister. Eks lastel tuleb end suurde linnagümnaasiumi pressida, nagu Rannu kooli lapsed juba teevad.

«Kõnet kuulates tuli nukker tunne,» ütleb Tiina Arike, kes ei ole president Ilvesega kohtunud. «Statistika järgi pole maaelanike arv kuigi palju vähenenud. Kui maal enam inimesi poleks, oleks riigi ärakolimine mõistetav. Aga inimesed ju elavad siin.»

Riik võttis 2008. aastal raamatukogudelt veerandi rahast ära. Toona põhjendati seda sellega, et raamatukogud ostavad lugemisvara, mida keegi ei loe. Tegelikult loevad. Samal aastal tõstis valitsus raamatute käibemaksu üheksalt protsendilt kahekümnele. Veel mõni raamat jäi ostmata.

Aasta hiljem pani vald kinni Mäksa laenutuspunkti ja müüs selle ruumid, kolmetoalise korteri ära. Tõsi, lugemispunktis käis vaid 40 lugejat. Aga nüüd pole Mäksa rahval enam ühtegi avalikku ruumi. Kui valla töötajad tahavad inimestega kohtuda, siis tehakse seda bussis.

Riigi raha tuleb raamatukogudele elanike arvu järgi. Võõpste raamatukogu saab nii vähe raha, et kultuuriminister Rein Langi soovitud kõiki kultuuriajakirju ja Eesti autorite raamatuid ei saagi osta. Riiulites on nüüd Sirp, Tuna, Keel ja Kirjandus ning Loomingu Raamatukogu, aga lugejaid neil eriti pole.

«Kultuuriministril on õigus, need ajakirjad peaksid raamatukogus olema,» märgib Tiina Arike.

«Aga kui raha on vähe, tuleb teha valik. Tunnen oma lugejaid ja mul on kahju, kui ma ei saa neile soovitud raamatuid osta, vaid pean soetama riiulisse seisma jäävaid asju.» Muide, Võõpste raamatukogu eelmise aasta kümme enim laenutatud autorit on Eesti kirjanikud.

Tiina Arike käib vahepeal teises toas, kus kuuma õhkuva ahju lähedal on istet võtnud kaks naist. Nad tulid ajakirjade järele ja need pole kultuuriajakirjad. Kõrvaltoas on avalik internetipunkt. Seal saavad inimesed makse maksta ja mõne asja korda ajada.

Aga kuidas saavad hakkama vanad, kellele arvuti käib üle jõu? «Mõni vana on arvuti selgeks saanud, mõnel maksab makse laps,» vastab Tiina Arike.

Internetiühendus pole Võõpstes just kiita, linnainimesed ütlevad selle kohta ikka väga halvasti. Elekter on kah kehvake, näiteks jaanuari esimesel viiel päeval käis vool neljal päeval ära. «Sellise vooluga siin ettevõtlust ei arenda,» tõdeb Tiina Arike.

Pärast Võõpstes käimist tuleb auto pesulasse viia. Teadagi, kevad ja kruusatee.

Vallavanem näeb aknast puudujääke

Kullakirjases kruusis on jahtunud kohv. Üks allkiri, teine allkiri, kolmas allkiri. Paistab, et keegi saab raha. «Jah, sotsiaalabi läheb teele, muud meil jagada ei ole,» kostab hoogsalt allkirju jagav Vara vallavanem Väino Kivirüüt (60).

Tema suures kabinetis on kes teab mitmendal viisaastakul toodetud laelambid. Laual on topsitäis pastakaid, vali vaid, millist värvi tahad. Aga näiteks Puhja vallavanem Peeter Sibul teeb märkmeid hoolega teritatud pliiatsitega, sest neid inimesed millegipärast tema laualt kaasa ei vii, nagu seda juhtub pastakatega.

Väino Kivirüüt rüüpab suurest kruusist kohvi ja lülitub riigi teemale. «Istusin ja kuulasin aastapäevakõnet,» räägib ta. «Alguses lubas president, et seekord ta kedagi ei manitse. Aga siis rääkis Paidest, rääkis Eesti Energiast. Nätsti, pani ära ja täitsa õige jutt oli! Ega näiteks meie Välgi külast Tartusse sõitev Maali ei usugi, et ta saab ühe päevaga ja ühe korraga maakonnakeskuses kõik vajalikud asjad korda.»

Iseseisvuspäeva hommikul käis vallavanem Tartus paraadil. «Olime tribüüni ja presidendi lähedal, meid näidati isegi televiisorist, mul oli pisipoja kukil,» muheleb ta. Pisipoja on suvel kolmeaastaseks saav Peeter, kes elas SOS-lastekülas. «Tahame veel ühest poisist õige eestlase kasvatada,» ütleb Väino Kivirüüt. Tal on viis täiskasvanud poega ja kaheksa lapselast, peagi vanaemaks saaval kaasal on kaks suurt tütart.

«Aastapäeva Tallinnast välja toomine on presidendil õige tegu,» kiidab vallavanem. «Ilm oli ilus, rahvast maru palju, paraadi oli uhke vaadata ja Tartu tehti enne pidustusi korda. Väiksematele kohtadele on selline asi kohe kasulik.»

Veel väiksemat kohta, Vara valda vaadates riiki seal esimese hooga ei näegi. «Riik on siin ikka olemas küll,» kinnitab vallavanem. «Riik annab meile voolu, teeb teid ja kõrgelt ülevalt tuleb siia üha uusi laua taga tehtud määrusi, mis elus ei toimi.»

Hiljuti sai vallas elektri kolm majapidamist, teist sama palju jäi sellest veel ilma, sest toetuse taotlejad ei vastanud nõuetele. Kolme majapidamise elektrifitseerimist toetas riik kokku 56 400 euroga. Suurima toetuse ehk ligi 47 800 euro saaja pidi ise panustama 1700 eurot.

«Riigi teed on meil üsna korras, talvel on siin kõik õigel ajal lahti lükatud,» räägib Väino Kivirüüt. Riigile kuuluva aktsiaseltsi Eesti Teed masinapark on Koosal, nagu masinad sealt hommikul vara välja sõidavad, nii Vara kandis saha maha lasevad.

Lähimad päästjad töötavad Alatskivil, samas on ametis ka piirkonna politseinik. Politsei ja piirivalve liitmine oli Vara vallale väga kasulik.

«Varnja kordoni piirivalvuritest on tohutult suur tugi, nad teevad kõvasti tööd,» kiidab vallavanem, kes just on teada saanud, et tormilise kevadise koolivaheaja pidamise käigus löödi jälle sisse Koosa mängudemaja uks.

Vallavanema kabineti aknast paistavad mahakukkunud krohvilatakatega korrusmajad, kus rõdudel kuivab pesu. «Selliseid õnnetuid maju on vanad kolhoosikeskused täis,» ohkab muidu rõõmsameelne Väino Kivirüüt. «Inimestel on talvel köögis radika taga jää, aga midagi pole teha, neil ei käi jõud sellistest majadest üle. Riik võiks aidata neid elamisi korda teha, aga sellist asja üheski arengukavas pole.»

Saare talu piisonikasvatajad

Väike traktor on õue peal minekuvalmis. Võnnu valla Rookse küla Saare talu peremehel Revo Priksil (42) on vaba päev ja ta askeldab    töökojas, mille korsten tossab koduselt. Perenaine Ingrid-Ly Kiisa (42) täidab nõudepesumasinat ja toob hämarast nurgast klaasi tagant välja tikutopsist tükk maad suuremad läikivad madagaskari tarakanid.

«Reno, mine vii mikropiison lauta,» kamandab Ingrid-Ly Kiisa koolivaheaega pidavat perepoega Renot. «Mikropiison on meie vasikas. Meil on suur piison ehk pull kah, ta läheb sügisel külmikusse. Ei jõua seda loomaliha osta, poes maksab selle kilo juba kaheksa eurot. Vorsti kah ei taha, see on kallis lihata pagaritoode.»

Peremees võtab akna alla diivanile platsi, elekter on köögipõranda plaadid mõnusalt soojaks kütnud. Presidendi aastapäevakõnet kaasad ei vaadanud, sest Ilves on nende arvates Eestile natuke liiga tagasihoidlik riigipea. Ingrid-Ly Kiisa proovib kalendri abil päeva tegemisi meenutada, aga tont seda teab, mis siis käsil oli.  

«Siin ei peagi riiki ja igasuguseid asutusi olema,» ütleb Revo Priks. «Meilt on kooli seitse kilomeetrit. Pole vahet, kas buss viib poisi teeotsast Võndu või Tartusse. Mulle meeldikski rohkem, kui laps linnas koolis käiks. Laste bussiga linna kooli sõidutamine oleks odavam kui suure koolimaja pidamine.»

Aknast paistab, et laps toimetab parajasti mikropiisonit lauta. Võnnu suuri kortermaju ja asutusi kütvas firmas töötav peremees räägib, et praeguses seisus polegi võimalik õpetajate palka tõsta, sest raha kulub suurte pooltühjade koolimajade pidamisele.

Nagu Puhjas, nii ka Võnnus läheb kinni päästekomando ja ka see ei häiri Revo Priksi. «Päästjad pole maal kunagi toiminud, nad on tõhusad ainult linnas,» selgitab ta. «Kui siin rehi põlema läheb, on ükskõik, kas päästjad tulevad tukke loputama lähedalt või kaugelt.»

Valda pole talle kah vaja, sest kui on tarvis asju ajada, tuleb Tartusse sõita. «Et teed saaksid ehitatud ja oleksid talvel lahti, selleks ei pea valda ja vallavalitsuse kunstlikke töökohti olema,» selgitab peremees. «Teede hoolduse saab lihtsalt lahendada. On vaja vaid korralikku töömeest korraliku masinaga. Meil on suurte traktoritega talunikke küllalt.»

Teedest rääkides meenub talle hiljuti Hammastesse tehtud ohutussaartega neljarealine valgustatud maanteejupp. Järgmine selline «linn» on Mellistes. «Tühjas kohas tuled lihtsalt niisama põlevad, riigi raha lendab tuulde,» nendib Revo Priks. «Selle asemel võiks riik siia jalgtee teha,» ütleb tema kaasa. «Ma tahan kah rulluiskudega sõita ja pekki maha võtta.»

 «Maal pole elu hull, kui on head teed ja korralik elekter,» võtab peremees jutu kokku. «Pead ainult mõtlema, mida teha ja kuidas toime tulla.» Ainult seda ei oska ta välja mõelda, kuidas maale töökohti tekitada. «See aeg on maal vist läbi,» ütleb ta. Ka Järvaküla mees Eduard Aan tõdeb: kolhoosiaeg, mil iga mutrivõtme jaoks pidi töömees olema, on möödas.

«Ega mulle töötukassas asjata öeldud, et koli linna,» märgib Revo Priks. «Kogu ilm kolib linna. Meile maaelu istub, aga kui siin enam kuidagi hakkama ei saa, siis tulebki minna.»


Kas riik ongi maalt lahkunud?