Stepan Karja: kas maksab joomata jäänud suutäit taga nutta?

Stepan Karja Foto: Margus Ansu

Näib, et baaripidajail on õnnestunud ajakirjanik Eili Arula ära tinistada. Tembeldades baarides-restoranides vaba aja sisustajaid porilembesteks neljajalgseteks (TPM, 12.9) kutsub ta lugejat arvama, et vabal maal peaks igaüks napsiasutustes ilma igasuguste piiranguteta alkoholi juua saama. Sealjuures peaks eriti lahkelt kostitama kliente, kelle janu pole veel täielikult taandunud, varastel hommikutundidel.

Kostitaja teab, et joomahoogu sattunud inimesele paistab viiekümneeurone rahatäht viielisena, mida võib kergel käel kulutada järjekordse portsu ostuks või anda jootrahaks. Joogikoha pidajale laekub raske töö eest rohkem tulu, kuid nende majade ööpäevaringne pidutsemine on politseile vastukarva: alkoholiga liialdanud ei saa enam iseenda või kaaslastega hakkama ning vajavad korrakaitsjate karmi selgitust või sõitu kainenema. Loomulikult sooviksid alatist öörahu lähedal seisvate kortermajade asukad. Seepärast imestan: miks peaks ajakirjanik kiitma töökorraldust, mis püüab baarikülastajalt viimasedki veeringud välja meelitada?

Hea küll, leppigem perestroikaaegsete alkoholitarbimist reguleerinud seaduste toime kirjeldusega – salaviina ja piiritust joodi nii, et lauad lookas, ning purjus inimesi võis kohata igal sammul –, kuid täielikku kuiva seadust, st alkoholi müügi ja tarbimise keeldu, ju polnud. Ja kui selline kord olekski mõne aja kehtinud, milleks seda kõrvutada ettepanekuga piirata lõbustusasutuste lahtiolekuaega tunni või paari võrra?