:format(webp)/nginx/o/2023/09/13/15589933t1ha1a1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/09/14/15592737t1h0319.jpg)
Tartu vanimate seni kasutuses olevate kalmistute kujunemine algas 1772. aasta mais Katariina II ukaasist, mille järgi tuli kalmistud rajada asustusest, eeslinnade ja alevite majadest vähemalt 100 sülla, s.o 213 meetri kaugusele. Võimalusel pidi kaugus olema 300 sülda, seega üle poole kilomeetri.
Esialgu ei kiputud ukaasi täitma ja 1773. aastal tegi Liivimaa kindralkuberner selle sisu üsna kategooriliselt veel kord teatavaks.
1. mail 1773 kogunes magistraat Raadi mõisa lähedal asuvale Jaamamõisa põllule ja valis välja maa-ala, kuhu rajada Jaani kiriku saksa ja eesti koguduse ning vene kiriku kalmistud. Septembris õnnistatigi saksa koguduse surnuaed. Esimesed maetud olid 5. novembril lapsed ja tinavalamismeister Welling.
Kõige vanem osa
Tänapäeval tunneme seda ala Vana-Jaani kalmistuna. Selle nime sai ta küll alles pärast saksa koguduse uue kalmistu kasutuselevõtmist praeguse Puiestee tänava ääres 1890. aastal.
Vanim graafiline materjal selle kohta on 1787 koostatud kaardi koopia. Kujutatud on Peterburi maanteest (praegu Narva mnt) lääne poole jääv ala, sinna kulges tee, mis asus umbes Surnuaia tänava kohal. Praeguse Puiestee tänava kohal olnud teelt kulgesid kaks juurdesõitu maa-ala lõunaküljele. Need kolm teed viisid saksa, eesti ja vene kalmistutele.
Kalmistute esialgse väljanägemise kohta pole andmeid. Varasel perioodil hauatähised ilmselt puudusid. Seda näitab ka 1781. aastal Tartu rae korraldus tähistada Jaani kalmistul matuseplatsid nelja postiga, mis ulatuksid kaks küünart üle maapinna, ning hauad musta tahvliga, millel oleks maetu nimi valgete tähtedega, et vältida talvel lumega haudade ülematmise ohtu.
/nginx/o/2023/09/14/15592738t1h7ef1.jpg)
Vana-Jaani süsteemne planeerimine algas 18. sajandi lõpupoole. Surnuaed ääristati päruskruntidega, millele võis kabeleid ehitada. Samuti leidsid neil koha käsitööliste ja üliõpilaskorporatsioonide matuseplatsid.
Saksa kalmistu kruntide plaanil aastast 1846 on detailselt kujutatud 126 matusekrunti ja kuus üksteisest teedega eraldatud kvartalit. Surnuaia kagunurgas asus kalmistuvahi maja hoovi, aia ja kaevuga. Kujutatud on ka keskse suure kaarava ning ühe väikese külgavaga värav. Saksa kalmistu kõrval paiknes juudi kalmistu (rajatud umbes 1820–1850).
1. mail 1773 kogunes magistraat Raadi mõisa lähedal asuvale Jaamamõisa põllule ja valis välja maa-ala.
1850. aasta plaanil on näha saksa surnuaia lõunapoolse ala laiendus. Lisandunud on 57 krunti ja üks suur kvartal. Plaanile on lisandunud ka eesti kalmistu vahi maja koos aia ja hooviga. Kaardil aastast 1851 on kujutatud Jaani kiriku saksa, eesti ja vene koguduste kalmistud (praegu tunneme viimast Uspenski kalmistuna).
Uued laienemised
Saksa surnuaia järjekordne laiendus, seekord Raadi mõisa suunas, on näha kaardil aastast 1855. Ulatuslikult on Raadi mõisa maadele laienenud eesti surnuaed. Märgitud on kalmistuvahtide majad õigeusu kalmistul ja linna püssirohumagasin surnuaia kõrval. 19. sajandi viimaseks veerandiks oli Vana-Jaani kalmistu territoorium välja kujunenud.
1820. aastal hakati arutama eesti kogudusele oma kiriku ehitamist. 1835 alustati Maarja kiriku ehitamist ja see valmis 1841. Koguduse eraldumisega anti senisest Jaani kiriku kalmistust osa Maarja koguduse kasutusse (eesti kalmistu kirdepoolsed juurdelõiked). Maarja kirikule allutati põhiliselt eesti maakoguduse liikmed, eestlastest linnaelanikud kuulusid endiselt Jaani kogudusse.
1869. aastal eraldus Jaani kirikust ülejäänud eesti kogudus. Peetri kirik valmis 1884. Senine Jaani kiriku eesti koguduse kalmistu anti Peetri kogudusele. Tartu plaanil aastast 1876 eesti kalmistuna märgitud ala vanem osa kuulus Peetri ja hilisemad Maarja kogudusele.
Kalmistud laienesid veel mitmel korral, näiteks 1886.–1887. aastal. 1900. aastate alguse linnaplaanil on juudi kalmistu kõrval näidatud muhameedlaste kalmistu.
Surnuaedade ilme on aegade jooksul muutunud. 19. sajandi keskpaigas hakati ka Vana-Jaani kalmistul loobuma kinnistest hauakambritest ning eelistama avatud platsikujundust. Platse ääristati graniitpostide ja ketiga. Metallpiirded on iseloomulikud 19. sajandi teisele poolele ja 20. sajandi algusele. 1920. aastatel loobuti neistki. Pikka aega olid kalmistud piiratud taraga.
Baltisakslaste Eestist lahkumisega jäi kalmistu hooldamata ning võsastus. 1944. aastal põles kalmistuvahi maja. Pärast sõda toimusid ulatuslikud rüüsted ning 1950–1953 lammutati linna kommunaalosakonna poolt rida kabeleid ja kalmistu värav.
1956. aastal eraldati lõik Surnuaia tänavast ja maa-ala kalmistu lõunanurgast tehasele Võit laoplatsiks. Hauatähiseid töödeldi ümber ja metallpiirdeid veeti vanametalliks. Olukord paranes alles Tartu ülikooli juubeli eel 1982. aastaks. Tehti ulatuslikke korrastustöid, millele eelnesid põhjalikud uurimused.
Vana-Jaani kabelid
Vana-Jaani kalmistule on maetud valdav osa 19. sajandi ülikooli õppejõududest. Praegu maetakse sinna teadus- ja kultuuriloos silmapaistvaid ning linna ees erilisi teeneid omavaid isikuid ja nende omakseid.
Kalmistu arvukatest kabelitest on säilinud kolm. Raehärra Telleri perekonna kabel on ehitatud 1794. Barokse ehitise katus on nüüdseks taas kaetud vaskplekiga. Algusaegadel kutsutigi seda punaseks kabeliks, sest õhtupäikese kiirtes paistis sealt peegelduv kuma kaugele.
19. sajandi keskpaigas hakati ka Vana-Jaani kalmistul loobuma kinnistest hauakambritest ning eelistama avatud platsikujundust.
Analoogiate põhjal on projekti autoriks peetud ehitusmeister Johann Heinrich Bartholomäus Walterit, Tartu raekoja ehitajat. 2016. aastal restaureeriti väga halvas seisukorras katus, edasi fassaad ning tehti arheoloogilised ja sisetööd.
Rauch-Seidlitzi kabel ehitati 1895. aastal. Neogooti stiilis tellishoone pole heas korras ning ootab restaureerimisjärge. Carl Kleini kabeli seisukord on hetkel rahuldav.
Vana-Jaani kalmistul asuvad väga paljude kultuuriloos oluliste isikute hauad ja mitmed korporatiivseid platsid. Paremini on säilinud kullasseppade tsunfti matusepaik, tuletõrjujate ühismatuseplats ning samuti mitmed silmapaistvad hauatähised.
Peetri, Maarja ja teised
Peetri kalmistu Raadil jaguneb kaheks: vanem ja uuem osa. Segaduse vältimiseks pole õige kasutada Vana-Peetri ja Uus-Peetri nimesid, sest neid kannavad juba hoopis uuemad Peetri koguduse kalmistud Puiestee tänaval.
Huviväärsemaid haudu võib leida vanemast osast. Seal paiknevad ilmselt vanimad säilinud hauatähised, ühel loetav aastaarv 1802 ja teisel 1804, mõlemad kalmistu peatee ääres. Peetri kalmistu vanemas osas asub ka 20. sajandi algupoolel ehitatud leinamaja.
Maarja kalmistul leiame 1903 ehitatud neogooti stiilis Karl Arraku kabeli, mis on praegu suhteliselt rahuldavas seisus.
Uspenski kalmistu vanemat osa ilmestavad õigeusu traditsioonidele omased hauad ja kabelid. Kohati on jõukamate kodanike kalmudel heal tasemel kivi- ja metallitöö näiteid. Siin asub historitsistlik kabel-kellatorn (1899) ja selles krahvinna Sologubi haud. Lähedal on omapärane idamaises stiilis väike kabel, mille dekoorielemendid ja seinamaalingud on pudenemas, kuid torni tipuosa ja katus on nüüdseks restaureeritud.
Ajapikku lisandusid Raadile veel Ülikooli (1920) ja Sõjaväe (1924) kalmistu. Nii nendel kui ka teistel sealsetel kalmistutel liikudes võib tajuda erinevate ajastute ja kultuuride mõjutusi.
Koristuspäev Raadil
- 16. septembril toimub maailmakoristuspäev.
- Tartlased on oodatud koristama Raadi kalmistut.
- Kogunemine laupäeval kell 10 peaväravas Kalmistu tänaval.
- Talgulistele jagatakse prügikotid küünalde ja prügi kogumiseks ning juhised, kus täpsemalt tegutseda.
- Töökindad tuleb endal kaasa võtta.