:format(webp)/nginx/o/2023/09/12/15588849t1hfbce.jpg)
Eesti keeles õnnestus äsja üle lugeda markii Astolphe De Custine’i «Kirjad Venemaalt». Selles kõneleb autor 1839. aasta Venemaast, kuid seda raamatut tasub lugeda just praegu, Ukraina sõja ajal. Sest mingid asjad Venemaa puhul ei muutu.
Eestiski on tekkinud De Custine’i eestikeelse tõlke peale vastukaja. Nii heidab Mihhail Trunin viimases Sirbis markiile ette, et too kirjutab orjalikest rahvastest ja nii pole lihtsalt sobiv venelaste kohta öelda. Selle asemel pakub Trunin välja nüüdisaegseid meetodeid Venemaa tundmaõppimiseks.
«Kuid Venemaa olukorda tundma õppida (ja veel enam – püüda seda muuta) maksab siiski, kasutades tänapäevaseid kompleksseid humanitaar- ja täppisteaduste – ajaloo, sotsioloogia, majandusteaduse, politoloogia, statistika ja teiste meetodeid,» märgib ta (Sirp, 08.09).
Jah, aga küsimuste küsimus on, miks riigid (nagu näiteks Saksamaa), kus Trunini loetletud teadused jõudsal järjel on ja kus on vastavate erialade ülikoolide, mõttekodade ja instituutide võrgustik, Venemaas nii palju eksisid. Sest teadlasi ei kuulatud või olid need rakendatud riigi poliitika etteotsa.
De Custine aga ei ole ära ostetud ja vaatleb Venemaad sõltumatu pilguga. Tõsi, ta kasutab kohati väljendeid, mis tänapäeval kirjasõnas ei oleks sobilikud, kuid peamine on milleski muus. Selles, et Venemaa on despootlik, seal puuduvad vabadused, Venemaa tahab naabreid vallutada, seal valitseb vägivald ja riik on ühe otsaga Aasias. Seda kõike saab öelda ka anno 2023.
Ukraina sõja brutaalsus on avanud lääne silmad Venemaa suhtes, aga kui kauaks?
De Custine’i raamatu saatus annab veel kord tunnistust Lääne-Euroopa võimest ignoreerida teatud fakte ja vaadata Venemaad läbi roosade prillide. De Custine’i raamat oli selle ilmudes väga populaarne, aga siis see unustati. Lääne-Euroopa eelistas Venemaast rääkides imetleda vene kultuuri (Dostojevski, Tolstoi, Tšaikovski).
Saksakeelses kultuuriruumis oli näiteks Balthasar Russow kirjutanud umbes 250 aastat varem «Liivimaa provintsi kroonika», kus kirjeldab detailselt Moskoovia korda saadetud õudusi Liivimaal. Seegi raamat aga ununes, kui hakati Moskvaga äri ajama ja suhteid arendama.
Muidugi leidub lisaks Russowile ja De Custine’ile teisigi ausaid tekste Venemaa kohta.
Ukraina sõja brutaalsus on avanud lääne silmad Venemaa suhtes, aga kui kauaks? On mõistetav, et mõnikord on mõne raamatu populaarsus moeasi, sõltudes parasjagu maailmas toimuvatest sündmustest, aga riigid peaksid moest üle olema.
Riikide mälu peaks olema sügavam – ajalugu uuritakse mitte ainult ajaloolise tõe nimel, vaid ka selleks, et mingit riiki paremini mõista, sest see on vastava riigi huvides. Eesti huvi on eesti keeles avaldada nii palju kui võimalik Venemaa kohta ausat kirjandust ja De Custine’i raamat on kindlasti üks selline.