:format(webp)/nginx/o/2023/09/08/15576823t1h5329.jpg)
Kas sa tead, Kama, millised on kõige kiiremad autod?
Pean kohe ütlema, et Kama olen siin loos mina, tähenduses teise ringi lapsevanem ehk vanavanem. Küsija on Aares, seitsmeaastane. Paljudes asjades ekspert, õpib esimeses bees. Ühtlasi õpib tundma Tartu südalinna tänavaid ja linnaliinibussiga sõitmist.
«Noh, kas tead?» kordab Aares oma küsimust.
Vaevalt ma midagi tean.
«Näed, see ja see, ja see. Need kõik on kiired autod,» räägib ta. «Sest need kõik on siledad ja ilusad autod, sellepärast on ka kiired.»
Kesklinna tänavail pargivad ja liiguvad enamasti ilusad ja siledad autod. Soovin, et nende roolis istuksid targad juhid, kes oskavad näha tänavat esimese klassi lapse silmadega ning kes ei tagurda hooletult ega vajuta gaasipedaalile äkitselt. Palju asju soovin.
Autode märkamine koduteel on ülimalt oluline, tähtsad on aga ka maamärgid, et linn lapsele tuttavaks saaks.
«Vaata, see on ülikool, sellel on kuus sammast,» juhin tähelepanu uhkele majale. «On ju ilus!»
«Aga kui ühel päeval on viis, mis siis saab?» küsib seitsmeaastane vastu. «Võib ju juhtuda, et pätid viivad öösel ühe samba ära?»
Ma ei ole sellele mõelnud. Keeruline vastata. Samas pätid on oluline teema, millest tuleb esimese klassi poisile koduteel samuti rääkida.
«Tere-ee!» hõikab meile jalgrattaga vastu kihutav võõras laps.
«Ei teagi, kes see tüüp on,» lausub Aares. «Ma homme koolis kontrollin, äkki käib meie klassis ...»
Bussipeatuses teeme ajaviiteks matemaatikat ja eesti keelt. Kui elektrooniline tulp näitab 13.25 ning buss, mida ootame, väljub kell 13.33, et siis mitu minutit on jäänud.
«Kaheksa,» vastab Aares. Tehe on lihtne, pikemat ajaviidet ei paku. Mängime parem sõnadega.
«No mida sa märkad?» küsin.
«So-oo-medi kuum,» loeb Aares.
«Zoomeedikum,» parandan.
/nginx/o/2023/09/08/15576826t1h0bd8.jpg)
Seejärel selgitan, miks on bussil number 3 otsaees niisugune nimi ning kas selle peale võivad istuda ainult need, kelle loom on kodus haige.
Tulebki meie buss. «Kaardiga saab piiksu teha nii-ii,» õpetan. Piiks ei ole väga huvitav asi, piiksud on moodsal ajal igal pool.
«Mängime hoopis kollase auto mängu,» teeb Aares ettepaneku.
Kes veel ei tea, siis kollase auto mäng käib nii, et kui näed liikluses kollast autot, lööd teisele käega patsu ja ütled: «Kollane auto!»
Kui teine näeb sedasama kollast autot ja jääb ütlemisega hiljaks, siis tema patsu teha ei või ja punkti ei saa.
«Kollane auto!» hõikabki Aares võidurõõmsalt.
Kollase auto märkamine on oluline sellepärast, et kollaseid autosid on Aarese sõnul maailmas kõige vähem. Kui mõnd niisugust tänaval märkad, on see jube vedamine ja selle eest saadki punkti.
«Kollane auto!» toksab Aares mind uuesti. Täna on tema päev.
Viimase ringi võtab buss suure hooga, nii et me lendame tasakaalust välja. Hea põhjus osutada sellele, et bussis seistes tuleb käsipuust korralikult kinni hoida.
Üks kaassõitja osutab kõrvalrajal sõitvale väikebussile: «Mis värvi see on?»
«Kuldne! Aga kuldne ei loe!» vastab Aares, ise silmadega uut märklauda otsimas.
Osutan lammutusplatsil seisvale kollasele ekskavaatorile. Kas see loeb.
«See ei ole auto, see on kollane kopp!» vastab Aares. «Ei loe!»
«Kollane auto!» hõikab ta kolmandat korda ja lööb patsu minust mööda.
«Kui pats läheb mööda, siis mina punkti ei saa,» vadistab Aares. «Nüüd ütle sina «kollane auto»! Ruttuu-u!»
«Kollane auto!» karjun üle bussi ja võtan kingitud punkti tänuga vastu.
Kodu tuleb muudkui lähemale.
Viimase ringi võtab buss suure hooga, nii et me lendame tasakaalust välja. Hea põhjus osutada sellele, et bussis seistes tuleb käsipuust korralikult kinni hoida. Muidu võid viga saada.
Kõrval seisab üks Aarese mõõtu poiss, vormimüts peas. «Kinni tuleb hoida sellepärast, et buss võib ka ootamatult pidurdada,» ütleb ta.
«Nii õige tähelepanek. Tubli laps,» kiidan teda. «Kas sina käid ka esimeses klassis?»
«Jah. Mina õpin Mart Reiniku kooli esimeses bees,» vastab ta mulle täislausega.
Aares naeratab talle nagu sõbrale, ja mina ütlen, et meie käime ka esimeses bees.
«Kama, sina ei käi ju!» parandab Aares. Mul on tunne, et natuke nagu käin.
Meie selja taga hõikab keegi: «Mina käin neljandas bees!».
Pool bussi muheleb. Selline ühtehoidev seltskond, et kõik beekad ühes bussis äkki koos.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)