Minister: lapsevanemal peaks olema ka valik, et ta ei pea töötama autojuhina

Tuleb tunnistada, et väga paljude 10–11 õpilasega koolide pidamine käib meil siiski üle jõu, tõdes haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Praegu on valitsus pannud piiri, et 20–30 õpilasega koole kinni panna ei tahaks, et võimalus õppida kodu lähedal säiliks. Foto: Eero Vabamägi

Koolivõrgu korrastamisel ja väikseks jäänud koolide kohta otsuste langetamisel tuleb esikohale seada laste huvid, alati pole see nii läinud, tõdes haridusminister Kristina Kallas (Eesti 200).

Kuidas teie selgitate seda, et Tartumaal Kambja vallas 11 õpilasega Unipiha kool on kogukonnale rõõmuks ja püsib avatud, Pärnumaal 21 õpilasega Metsküla kooli ei ole justkui võimalik ära majandada? Mis on see põhiline erinevus?

Ma Unipiha olukorda ei tea nii hästi. Metsküla kooli sulgemist põhjendatakse, et nii väikesele koolile peab vald oma hariduskuludelt lisa maksma, sest riigi makstavast õpetajate palgafondist kooli üleval pidamiseks ei piisa, see aastane lisakulu on 20 000 – 30 000 euro ringis. Kuna vallal on seda raha vaja selleks, et hakata planeerima Lihulas koolimaja ehitust, on vaja koolivõrku koondada ja Metsküla kool kinni panna.

See argument oleks ju arusaadav olukorras, kus riik ei oleks appi tulnud väikeste koolidel pidamisel. Aga olukorras, kus riik on eraldi toetusmeetmega just sellistele väikekoolidele appi tulnud – on valmis selle puuduoleva raha katma, et koolid saaksid tööd jätkata –, siis selle uue info valguses ei ole Lääneranna valla otsused õiged.

Metsküla kooli puhul pole tegu ka olukorraga, kus meil oleks ülisuur koolimaja näiteks kolmesajale lapsele, aga jäänud on 21 õpilast. Metsküla koolimaja ongi väga väike, sinna rohkem lapsi väga ei mahugi. Liiati on seal tugev vanemate kogukond, kes on kooli juhtinud ja toetanud kogu aeg. Metsküla puhul jäävad arusaamatuks sulgemise argumendid – raha ei saa olla ainus põhjus, rahaliselt on tulnud riik appi.

Unipiha kool on veel väiksem, jääb alla kriitilise õpilaste arvu piiri, mida riik toetusmeetmes on ette näinud. 20 õpilast on sellest meetmest raha saamisel alampiir. Kuid keegi ei ütle, et selliseid väiksemaid koole ei tohi pidada. Kui omavalitsus tunneb, et kogukonnale on kool oluline, ja on valmis rahastama, siis on igati õige, et omavalitsus seda kooli ka edasi peab.

Kuivõrd see riigi toetus üldse aitab Unipiha kooli?

Toetusmeede on mõeldud väikestele külakoolidele hajaasustusega piirkonnas. Just nimelt sellistele piirkondadele, kus laste koolitee võiks osutuda väga pikaks. Kui linnades on väikesed koolid, siis nendele see toetusmeede ei laiene.

See meede toetab kuni kuueklassilisi väikekoole, kus õpib vähemalt 20 last. Pikemas plaanis peaksid need koolid jõudma 30 lapseni, mis annab ka õpetajatele mõistliku koormuse. Kolmeaastasel üleminekuperioodil kvalifitseeruvad toetusele ka need koolid, kus on 20–30 last. Riik hüvitab õpetajate täiskohaga tööjõukulud, pearahast see kokku ei tuleks. Lisaks kompenseeritakse tugispetsialistide, kooli­transpordi ja muud kulud, mis on laste vaatest olulised.

Unipiha on aga nii väike, et riigi toetusele ei kvalifitseeru.

Kui suurele summale võib ühe kooli puhul loota?

Tugispetsialistide, juhtkonna, transpordi ja muude kulude katteks on fikseeritud summa 49 000 eurot aastas. Sellele lisandub klassiõpetaja palgakompensatsioon, mis kooliti on erinev ja sõltub laste hulgast. See jääb vahemikku 20 000 kuni null eurot, on ka koole, kus lapsi on 60, seal katab õpetaja pearaha palgakulu ära. Minimaalselt on see toetus 50 000 euro ringis.

Kuidas arvestab see meede elu dünaamikaga? Mõnes väikses koolis võib õpilaste arv korraks langeda ka alla nõutud arvu, aga samas on näha, et mudilased sirguvad ja on varsti kooliküpsed.

Üleminekuperiood on antud mõttega, et saaks toetada 20 õpilasega koole, millel on potentsiaali kasvada 30 õpilasega kooliks. Tõenäosus, et praegu 11 õpilasega kool on kolme aasta pärast üle 30 õpilasega, on väga väike. Koolid, kus õpilasi alla 20 – ma ei tea, mis plahvatus seal peaks toimuma, et üleminekuaja lõpuks kolme aasta pärast oleks seal nõutud piir saavutatud.

Kas see abi on mõeldud olemasolevatele koolidele või võib sellele loota ka uute koolide avamisel, ka näiteks hiljuti suletud koolide taasavamisel?

Ennustan, et koole tekib juurde ja see meede ei piira, et kool peaks praegu olemas olema, et järgmisel-ülejärgmisel aastal seda toetust saada. Oleme valitsuses arutanud, et meil on ka väga palju ülipisikesi üheksaklassilisi koole, kus on kolmandas kooliastmes väga vähe õpilasi, ja neist võivad saada kuueklassilised koolid.

Lapsel peaks olema võimalik koolis käia ise, ka esimesest kuuenda klassini. Meil on ka lapsi, kes vajavadki väikest kooli ja väikest klassi, kellele suur klass ei sobigi.

Me kindlasti ei taha, et kodulähedasi koole kinni pandaks, aga asja saab lahendada nii, et kolmas kooliaste viiakse näiteks vallakeskusse. Suurematel lastel on oluliselt rohkem vaja aineõpetajaid. Kuni kuuenda klassini saab valdavalt toime klassiõpetajaga, kuid alates seitsmendast klassist on õpetajate vajadus suur.

Meil on koole, mis administratiivselt on üks asutus, aga asuvad eraldi külades või asulates.

Võtame arvestuse aluseks kas kooli või õppekoha. Kui näiteks vallakeskuse üheksaklassilisel koolil on kuskil külas veel õppekoht, siis selle õppekoha eest võivad nad saada toetust.

Ma ei tea, kas sellist näidet praktikas on, kuid teoreetiliselt on võimalik, et ühe asutuse mõlemas õppekohas on 15 õpilast ja kokku 30.

Ei tea, et oleks. Sellises olukorras oleks siiski üleskutse konsolideerida koolivõrku. Väga paljude 10–11 õpilasega koolide pidamine käib meil siiski üle jõu. Praegu oleme pannud piiri, et 20–30 õpilasega koole me kinni panna ei tahaks, et kodu lähedal õppimise võimalus säiliks.

On siiski ka see aspekt, et suurema keskuse suuremas koolis võib valikute võimalus olla suurem – huviringid, laulukoorid ja ehk on kõrvalmajas muusikakoolgi.

See on lapsevanema valik ja valik käia suuremas koolis jääb ju alles. Lapsevanemal peaks aga olema ka valik, et ta ei pea töötama autojuhina, tegelema logistikaga. Lapsel peaks olema võimalik koolis käia ise, ka esimesest kuuenda klassini. Meil on ka lapsi, kes vajavadki väikest kooli ja väikest klassi, kellele suur klass ei sobigi. Neile on selliseid väikseid koole vaja. Külakool lisab valikuvariante haridussüsteemis.

Kas selle meetmega on jäädud hiljaks?

See meede tehti ülehelikiirusel. Koalitsiooni kokkuleppes tuli see teemaks. Valitsus astus ametisse aprillis, 1. juuliks oli meede välja töötatud. Kooskõlastusringi me suvel teha ei saanud, sest kõik puhkasid. Kui valitsuses saime augustis teha ära lõpliku arutelu ja kooskõlastusringi, siis selle meetme ka vastu võtsime enne kooliaasta algust.

20 õpilast on sellest meetmest raha saamisel alampiir. Kuid keegi ei ütle, et selliseid väiksemaid koole ei tohi pidada.

Informeerisime ka enne 1. juulit neid omavalitsusi, keda see kõige rohkem puudutab. Oleme neid kogu aeg hoidnud infoväljas. Jah, allkiri tuleb pärast kooliaasta algust, kuid taotlusi saab hakata esitama järgmise aasta jaanuarist tagasiulatuvalt selle õppeaasta kohta.

Kas Metsküla näitel ei ole otsustustasandite suhetes midagi vussi läinud? Kohaliku kogukonna tahe peaks olema kõige tähtsam, demokraatlikult valitud vallavõimu tasand otsustab aga vastupidi ja selle kõige kohale tõuseb riik sõnumiga, et otsustatud on valesti.

Riik ei ütle, et otsustasite valesti. Riik ütleb, et laste huvid tuleb seada esikohale ja need peavad olema kaitstud. Nii Metsküla kui ka Virtsu puhul käivad esmase õiguskaitse kohtuvaidlused edasi ja kuni otsust ei ole, pole koolitusluba mõistlik ega õiguspärane tühistada. Kui septembri keskel peaks tulema otsus esmase õiguskaitse andmisest, aga mina ministrina olen samal ajal koolitusloa tühistanud, siis sedasi ju ei saa.

Kogukond ja vallavõim on tülli läinud, kohus peab otsuse langetama. Kahjuks kohus, sest lootus oli kompromissile.

Mis on siin õppetund?

Omavalitsusi, kellel seisab ees koolivõrgu korrastamine, on Eestis päris palju ning on ka omavalitsusi, kelle jaoks uus meede muudab pilti. Sellistele omavalitsustele on minu üleskutse pidada dialoogi, mitte et pärast vaidleme kohtus.

Mõnes hõredalt asustatud piirkonnas võib koolimaja jääda ikka kaugeks. Kui palju on vestlustest seda välja tulnud?

On ikka, sealsamas Lääneranna vallas on tehtud otsus, Koonga ja Varbla põhikool lähevad järgmisel aastal kuueklassiliseks, aga Lihulasse sõita on väga pikk tee. Seal tulebki otsida hübriidõppe lahendusi, kus näiteks laps on küll Lihula kooli seitsmendas klassis, aga tal on kodulähedases koolis võimalus saada eesti keele ja matemaatika õpet ning muid aineid kas distantsilt või muu tunniplaani alusel Lihula koolis. On vaja personaalset paindlikku lahendust. Meil Eestis on tõesti olukordi, kus seitsmenda klassi lapse koolitee kujuneb pikemaks kui tund aega. See ei ole hea.