Küüni tänaval mängib 14-aastane Ukraina noormees Mykhailo Zinchenko üht Felix Mendelssohn-Bartholdy viiulikontserti. Ta on ümbruse unustanud, üleni muusikas, aeg-ajalt heidab silmadele vajuvat tukka tahapoole. Õde Oleksandra ootab ja on valmis pilli enda õlale asetama, kui vend mängimast väsib.
VIDEO ⟩ Ukraina noored viiulivirtuoosid teenivad tänavamuusikuina perele raha (2)
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
6. september 2023, 19:47
Möödakäijad jäävad meisterlikku esitust kuulama, paljud viskavad viiulikasti münte.
Mikhailo Zinchenko on ühe intervjuu Tartu Postimehele juba andnud. See oli aprillis, mil Tartu laulupeomuuseumi ruumes korraldati Josef Hassidi nimeline rahvusvaheline viiuldajate konkurss, mis tõi ülikoolilinna andekaid noori mängijaid kaheksalt maalt, ka Ukrainast.
/nginx/o/2023/09/06/15574433t1hab44.jpg)
«Me leidisme Tartust tookord palju uusi sõpru ja oleme neil nüüd külas. Juba kolmas nädal,» räägib Mikhailo.
Mikhailo Zinchenko õpib Kiievi Lõssenko-nimelises muusikakeskkoolis ning konkurssidel osalemine on ta elus tavaline asi. Kevadisel Josef Hassidi konkursil sai ta oma vanuseklassis kolmanda koha.
/nginx/o/2023/09/06/15574348t1h87af.jpg)
12-aastane õde Oleksandra tol konkursil ei osalenud, aga õpib Kiievis samas muusikakeskkoolis. Tartusse sõitsid nad koos emaga, isa ei saa Ukrainast sõjaolukorra tõttu lahkuda, töötab Kiievis taksojuhina.
«Teate, Ukraina palgad ... Vast 200 eurot tuleb kuus,» ütleb Mikhailo isa teenistuse peale mõeldes. «Ja me sõitsimegi siia, et sõprade pool natuke puhata, aega veeta, aga ka raha teenida.»
Raha teenimise all peab Mikhailo silmas Küüni tänaval mängimist.
Kui on head päevad, teenivad nad õega 70 eurot. Tulevad ennelõunal kella 10–11 paiku ja mängivad mitu tundi järjest. Palju sõltub ilmast ja sellest kas linnas on veel mõni sündmus, mis inimesi välja meelitab. Mõnikord käivad vahepeal kodus ja tulevad õhtul uuesti.
Mikhailo arvab, et paar nädalat viibivad nad Tartus kindlasti veel ja kuigi kool juba algas, on just õpingute tõttu pere eelarvesse raha hädasti juurde vaja.
«Raha on üks asi ja annetus on iga inimese vabatahtlik otsus,» ütleb Mikhailo. «Kui ma aga tajun, et inimesed jäävad kuulama, siis ka see on väga meeldiv tunne, mille pärast mängida.»
Sõda on hirmus asi taluda, räägib Mikhailo edasi. «Väga valus. Aga Ukrainas on meie kodu ja meeleheitesse vajuda ei tohi, kõigil on edasi elada vaja. Me püüame õega aidata nii palju, kui oskame, lihtsalt niisama istuda ei saa.»
Oleksandra (12) ja Mikhailo (14) Zinchenko armastavad muusikat kogu südamest ja oskavad mängida viiulit.
/nginx/o/2023/09/06/15574414t1h2ff1.jpg)